Õpetaja kutse avatar

K nagu kolmteist

Margit Timakov õpetaja, EÕLi juhatuse liige
Avaldatud: 31 detsember 2013
Lisa arvamus

On olnud hästi vahva aasta – siia on mahtunud nii palju erinevaid tegemisi ja häid mõtteid, koostöiseid inimesi ning imelisi ideid, et tegelikult oleks lubamatu nina kirtsutada ja viriseda. Ja kuidas võiksingi sellele aastale altkulmu tagasi vaadata, kui ta niivõrd õpetlik on olnud. Kokkuvõtvalt kolm kildu kolmeteistkümnendast – kontor, kutse, konverents.

Eesti Õpetajate Liidu oma pesa, oma väike kontor telemaja ja keskturu vahelisel trajektooril on olnud juhatuse iganädalaste koosolekute kohaks. Ja kuigi skype oma kättesaadavuse võluga proovis meid esialgu pimestada, siis silmast silma ühises ruumis istudes ja astudes on nii mõnigi mõte kindlasti paremini (või vähemalt tugevamini) formuleerunud. Ka erinevaid külalisi on meil juba päris mitmeid seal käinud ja tuleb kindlasti veelgi ja on tõeliselt tore, et on koht, kuhu inimesi kutsuda. Täpsemalt aga juba põhjalikumas aasta kokkuvõttes.

Kui EÕL õpetaja kutset aasta algusest üha kasvavas noodis kiitma asus, oli palju, kes viltu vaatasid. Ja on tõenäoliselt praegugi veel.  Kahe kutsestandardi (7. taseme õpetaja ja vanemõpetaja) kinnitamine kevadel on tegelikult üks positiivsemaid ühiseid kokkuleppeid haridusmaastikul, kus nii riik kui õpetajad, ülikoolid ja koolijuhid proovisid võimalikult hästi sõnastada tänase õpetaja kuvandi. See, et tegevuste ja kompetentside loetelu pea ringi käima ajab on normaalne, või vähemalt ootuspärane ja igale õpetajale tuttav – selline mitmetahuline ja kohati hinge kinnilööv see õpetaja argipäev ongi! Sügisesel kutse andja konkursil osalemine oli omaette kogemus ja see, et EÕL järgmisest aastast õpetaja kutset andma hakkab ei ole väikene asi. See, et õpetajad ise – mitte mõni kõrgem või kaugem ametkond – oma professiooni tugevused ja nõrkused siin ja praegu välja selgitada saavad (seda muidugi kompetentse ja erapooletu ekspertidest nõukogu valvsa pilgu all) on väärtus, mis avaldub tõeliselt alles tasapisi ja aegamööda.

21. sajandi õpetaja konverentsipäev oli kui legoklotsidest torni ladumine: iga järgmine ettekanne oli ehk teist värvi ja erineva suurusega klots kui eelmine, kuid neid läbiv ühendav joon lõi päeva lõpuks  kindla terviku. Terviku kooli ja õpetajat eesootavate muutuste reaalsusest, tõsidusest, võimalustest ning variatiivsusest. Pasi Sahlbergi Eestisse kutsumine ja tema tulek oli mitmes mõttes märgilise tähendusega. Arvan, et sama oluline on nüüd ka see, milliseid järeldusi oskame me sellest teha, milliseid edasisi sihte seada ja konkreetseid samme astuda.

Võin julgelt öelda, et kolmeteistkümnes on olnud koostöö alguse aasta väga mitmes võtmes. Kuna toimiv koostöö on selline unistuste unistus ja kahjuks ei ole see meie kultuuriruumis veel kõige paremini hallatav oskus ning usaldamatuse, skeptilisuse ning kahtlustamiste foonil (eriti haridusmaastikul) oleks see peaaegu, et märkamata jäänud. Aga olen kindel: koostöö algas kolmeteistkümnendal!


Comments are closed.