UUDISED avatar

21. sajandi õpetaja konverentsi kaleidoskoop: 1. pilt

Margit Timakov õpetaja, EÕLi juhatuse liige
Avaldatud: 29 november 2013
Lisa arvamus

Kuidas kirjutada sündmusest, mis on jätnud paarkümmend mõttelõnga, mida edasi kerida? Kuidas mahutada ühe loo sisse kõik need emotsioonid, millega õhtul konverentsilt koju jõudsin? Jõudsin järeldusele, et teen seda mitmes jaos. Pilt 1 on seega lühiülevaade ehk virrvarr.

21. sajandi õpetaja konverents 28. novembril oli ajastule kohaselt (ent haridusmaastikul alles uuendusena tunduvalt) koostöiselt organiseeritud. Eesti Õpetajate Liidu mõte rääkida sel aastal konverentsil tänase õpetaja väljakutsetest ja eesseisvatest muutustest ühtis Tallinna Ülikooli planeeritava konverentsi mõttega tuleviku koolist. Ja nii EÕLi ja Haridusinnovatsiooni keskuse ühised mõttetalgud algasidki. Suurim koolipidaja Tallinna Haridusamet tuli konverentsile peasponsoriks.

Unistus kutsuda Eestisse kõnelema Soome eduloo üks arhitektidest, kes on töötanud hariduspoliitika nõustajana kõikjal maailmas Pasi Sahlberg on juba hea mitu aastat peas mõlkunud. Ja siit saab taaskordse kinnituse õppetund: unista suurelt, tee selle nimel sihikindlalt tööd ja unistused saavadki teoks!

Maailmas leviva koolide reformimise pisiku kohta saab Pasi Sahlbergi ettekande slaide vaadata siit, aga suurimaks üllatuseks oli minule see, et kuigi Eesti on oma hariduse ühtlasest tasemest või võrdsetest võimalustest päris heal ehk keskmisel tasemel, siis see ei ole taganud hariduse kvaliteedis meile sama kõrget kohta nagu esimesel neljal (vt esitluse slaidi nr 9).

Oma esitluses proovisin rõhutada, et iga õpilane ja õpetaja on Eestis väärtuslik – omamoodi ehk, aga väiksele rahvale ülimalt väärtuslik.

Selle konverentsi puhul oli tõsiselt huvitav see, et iIga esineja tuli ja pani justkui omapoolse tüki selles päeva lõpuks kujunenud õpetaja kuvandi tervikpildis.

Milline see õpetaja siis täna olema peab? Muutunud õppijat arvestades (Kristi Vinter) peab ka õpetamine muutuma. Ainult faktiteadmised on ajale jalgu jäänud, kui kogu see varamu on täna õpilasel taskus nutiseadmega kaasas. Lisaks sellele peame koostöiselt koolis tegutsema mitte kui hädaldav meeskond, vaid koosmängiv meeskond (Karin Lukk). Koostöö tasandeid on palju, kuid põhiprintsiibiks peab olema vabatahtlikkus, soov tegutseda ja pädevustele üles ehitunud tegevus. Digiajastu ei tähenda täna vaid arvutit ja tahvlit, see tähendab avatud õpikeskkonda, koos loomist, õpilaste sisulisemat kaasamist, iganenud harjumuste murdmist (Mart Laanpere). Heaks näiteks oli lugu kuuendast klassist, kes ise tahtis teha ja luua, uurida, asi selgeks teha ja sellest siis lausa laulda ja reklaami teha. Sellise keskkonna loomine on aga õpetaja üks võimalustest sisulist õppimist soodustada (Ingrid Maadvere).

Julgustav ja innustav on tõdeda, et mõtteviisi muutumist on võimalik kogeda ka suures organisatsioonis – hea näide ajakirjandusest, mille Priit Hõbemägi tõi just selle kohta, kuidas muutunud maailm muudab ka meie töökeskkonda ja meie oskus sellega kohaneda ja seda meie endi kasuks keerata võib kujuneda arengu võtmeks. Toomas Kruusimägi andis kinnitust, et koolijuhi seisukohast vaadatuna on võimalik muudatusi teha ka tänapäeva koolis. Ülim heameel oli kuulda konkreetsete näidete varal, et eesti õpetajad koolis juba teevadki seda – midagi teistmoodi, julgelt, murdes seinu, vanusepiire ja pingeid. Jaanika Alliksoo Roosna-Alliku põhikoolist rääkis nii innustunult kõigest sellest, mida nemad oma koolis teevad, et tekkis tõsiselt tahtmine sinna mõisakooli minna ja lähemalt uurida. Urmo Reitav seevastu suurest riigigümnaasiumist Viljandis oli innustunud kõikidest nendest võimalustest, mida avatud kooliruum pakub, et see oli nakatav. Mihkel Kõrbe kinnitas remondis olnud kooli ja asenduspinnal töötamise näite varal, et tihti leitakse just kriisisituatsioonis sellised ideaalsed lahendused, mis töötavad ülihästi. Päevale punkti pannud südamlik mõtisklus Toomas Luhatsilt tekitas mõtte, et miks ei võiks järjepidevalt erinevate valdkondade esindajad rääkida oma loo õpetajate toetuseks, et poliitikud lõpuks ometi mõistaksid, et kui me inimressurssi kohe Eestis väärtustama ei hakka, siis oleme paljust ilma.

Sisutihe päev nagu 21. sajandile kombeks – kirju, vaheldusrikas, loov ja julgustav. Igast esinejast,  tema erinevatest teemadest ja kujunenud muljetest kujuneb kaleidoskoobis juba uus pilt…


Comments are closed.