Nädala arvamus avatar

Õpetajad – kuues võim, aga esimene vaim

Peeter-Eerik Ots õpetaja, EÕL liige
Avaldatud: 5 november 2013
Lisa arvamus

Elukestva õppe strateegia 2020 dokumendi lõppfaas ja esitlus läksid kuidagi vaikselt. Eelreklaami justkui oli, st listides, sotsmeedias ja õpetajateühendustes sumises küll, aga mina ootasin pauku. Mitte suurt positiivset šokki tekstist endast, vaid pauku kui reaktsiooni ühiskonnas – ajalehtede topeltkülgi graafikutega, kontekstivälist rappimist, kommentaarirekordeid meedias ja vaimutsemist sotsvõrgustikes. Aga ei midagi.

Mis oleks toimunud meedias ja ajakirjanduses kui oleks valminud mõne, tundub, et olulisema valdkonna Suur Pilt!? Kui oleks valminud nt riigikogu, valitsust, kohtusüsteemi või ajakirjandust puudutav strateegia? Kui miski oleks neid nelja esimest võimu puudutanud, oleks õhk paugutamisest paks.

Võib järeldada, et haridus ei ole nelja olulisema valdkonna lähedalgi. Isegi viiendat positsiooni ei pakuta, sest sinna olevat ennast surunud sotsiaalmeedia. Tõepoolest – sotsmeedia jõul usutakse ja alandatakse, luuakse ja lõpetatakse. Võimas võim. Seda ilma igasuguse strateegiata.

Mis siis ikka, mõtlesin, vähemalt kuuendaks jõuks peaks haridus ometi positsioneeruma. Või pigem mitte haridus kuivõrd just õpetaja kui institutsioon. See oleks päris aus – õpetaja on ju see, tänu kellele viis esimest saavad olla targad oma tegemistes – mõtlev rahvas valib loodetavasti targemalt, targalt tegutseva valitsuse vastu ei oleks midagi, ajakirjandus tõestab iga päev kui väga vajab õpetajat ning sotsiaalmeedia on otsene peegeldus sellest, missugused inimesed tegelikult on. Ja see pilt kõneleb palju.

Aga õpetaja ja kuues võim!? Kõlab võib-olla uhkelt ning pretensioonikalt, aga mitte eriti hästi. Ei kõla just seepärast, et võimupositsiooni saavutamine peaks olema sellisel juhul valdkonna juhtivamaid ambitsioone, aga õpetajakutsega see kokku ei kõla. Mul ei ole midagi selle vastu, kui õpetajad osaleksid rohkem, teadlikult ja organiseeritumalt kohalike volikogude töös, aga see oleks nende kui kogukonna väärikate rakendus, mitte võimuiha rahuldamine.

Ühest küljest mulle meeldiks, kui õpetajad on samuti võimuna määratletud, sest kuidagi see lihtsalt sisendab usku ühiskonda, mis õpetajate pilgu all päris untsu ei saa ju omadega minna. Aga kui vaadata, mis veelgi olulisem, siis tahaks, et õpetajad ei pea tingimata olema esimene võim, küll aga vaim. Ning selles suhtes oleks kindlasti tahtnud, et üks suur strateegiline dokument, nagu elukestva õppe strateegia olla võiks, äratab tähelepanu ja mõtteid kuivõrd puudutab otseselt meid kõiki, sest puudutab otseselt õpetajaid. Kelle jaoks siis õpetajaid kuuenda võimu või esimese vaimsuse kandjana.

Ei tohiks võib-olla tahta, et kõik asjassepuutujad on jõudnud ennast mõne päeva või nädalaga dokumendi lõppversioonist mõttega läbi närida ja vaikus tähendab hoopis süvenemist. Tahaks loota. Omalt poolt kutsun küll üles lugema, küsima ja kaasa mõtlema, kuidas häid mõtteid rakendada, sest nagu öeldakse muu hulgas dokumendis: Strateegia rakendamise edukus sõltub sellest, kas kõik olulised osapooled tajuvad oma rolli ja vastutust. Teisisõnu – strateegia on üks asi, rakendamine on meie asi. Sest asi polegi võimus, vaid vaimus.


Comments are closed.