Nädala arvamus, Õpetaja roll osalevas juhtimises avatar

Julgus näha, kuulda, tunda – küsida, avastada, teha – innovatsioon?

Margit Timakov õpetaja, EÕLi juhatuse liige
Avaldatud: 16 september 2013
Lisa arvamus

Reedel, 13. septembril avati Tallinna Ülikoolis peamaja 4. korrusel Haridusinnovatsiooni Keskus. Siinkohal ei hakkaks üles lugema erinevaid laboreid (kui huvi, vt Haridusinnovatsiooni Keskuse kodukale) ega tehnilisi vidinaid, mida ühes või teises ruumis kohata võib; vaataks hoopis kõige selle taha või sellest üle ja küsiks: millised ootused tekkisid?

Keskuse avamisel näidatud väikestest klippidest laste arvamustega heast koolist ja õppimisest ja innovatsioonist jäi kõlama kahe poisi huvitavad selgitused. „Innovatsioon on tulevik“ (täpne sõnastus oli pikem) ja „innovatsioon on see, kus kõik saavad teha seda, mis neile meeldib“. Ühelt poolt on masendav, et nii keeruline sõna nagu innovatsioon peab kirjeldama seda müstilist soovide-unelmate kogumit, millest tulevikus loodame osa saada, kuigi see on tegelikkuses nii iseenesest mõistetav. Teiselt poolt on aga argises rutiinis just innovatsioonist, millestki uuenduslikust järelikult tõsiselt puudu, et lapsedki seda tunnetavad. Järelikult just seda me hädasti vajamegi – isiklikult huvipakkuvat koostöises kontekstis, kus ühe inimese sügavam huvi sulandub hästi terve rühma koostoimimises.

Ma loodan, et avatud keskus julgeb näha ja kuulda ja tunnetada ning nakatab ka osalejad selle pisikuga – kiires tarbimisühiskonna melus aeg maha võtta ja mõelda, kui lihtne on tegelikult innovatsioon. Kui lihtne on tegelikult see, mida peaksime tegema veidi teistmoodi, ka enda klassis, et leiaks aset õppimine. Õpetamine toimub praegu kindlasti ja ka tuupimine kontrolltööks, aga kas ka õppimine? Kindlasti, vähemalt siin ja seal…. Võiks aga ju kõikjal.

Ma loodan, et avatud keskus oskab küsida, avastada ja teha midagi teistmoodi nii, et kõik külastajad (üliõpilased ja tegevõpetajad, õppejõud ja poliitikud, kõik inimesed, kes elukestvalt muudkui tarkusi omandamas) mingi värske mõtte iseeneses(t) avastavad.

Kutsudes kokku tulevased ja praegused õpetajad, andes neile võimaluse suhelda, innustades neid küsima, lihtsat avastama, kaasõppijat kuulama ja ülesande taha nägema on kindlasti võimalik ühiselt keskuses hariduse jaoks midagi väärtuslikku ja vajalikku luua. Innovatsioon on ennekõike ju mõne põneva avastuse või uuenduse rakendamine. Seega ka kõikide nende põnevate õpetamismeetodite, mille kohta kõik teavad, teooriast praktikasse toomine, olekski juba iga õpetaja ja ka kooli jaoks innovatsioon. Ja kui õpetaja tunneb, et ta saab teha seda, mis talle meeldib, siis ta on rahul iseenda ja selle kooli ja selle riigiga, kus ta elab ja õpetab. See on veel kõige vajalikum innovatsioon.

Avamised on ikka vahvad, avatuks jäämine nõuab aga pidevat tööd, sest ka see on uus mõtlemine ühiskonnas, kus pigem ollakse suletud ja kaldutakse kahtlustama  igat liigutust ja sõna. Selles mõttes on lootus suur, et haridus on see, mis aitab meil mõista, et majanduse stabiilsuseks ja eduks on vaja ennekõike avatult mõtlevaid ja koos toimetavaid inimesi.


Comments are closed.