Nädala arvamus avatar

Rõõm ja mure käivad ikka käsikäes

Margit Timakov õpetaja, EÕLi juhatuse liige
Avaldatud: 19 juuni 2013
Lisa arvamus

Täna ja homme Riigikogus viimasel lugemisel olev Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (PGS) ei ole nii palju kõneainet ühiskonnas pakkunud, kui seda oleks võinud eeldada. Suuremat huvi oleks oodanud juba seetõttu, et menetluses on riigi tähtsaimat ressurssi ehk tänast noort ja homset täisväärtuslikku kodanikku, tema õpikeskkonda, tema arengut ja seda suunavaid inimesi (õpetaja, koolijuht, toetavad spetsialistid) puudutav seadus. Suhteline vaikus on aga mitmeti põhjendatav: 1) tempo, millega on kihutatud on sportauto oma ja see on sisulist arutelu ja kokkuleppeid ootavad juba ammu kandadelt raputanud (sõiduvahend veidi teine), 2) koolides ollakse ametis lõpetamistega ja  3) kuni eilseni oli tegu „põrsaga kotis“, sest vaid loetud tunnid tagasi poetati salalaegast ning kõnealune tekst avalikustati. Kuigi jah, see on vaid jäämäe tipp, sest määruste pakett ehk veealune osa, mis aga tegelikkuses mäge omatahtsi triivima hakkab on jätkuvalt riiklikult salastatud. Seda lihtsal põhjusel: seda paketti lihtsalt veel ei ole või ta on nii pidevas muutumises, et talle pihta saada ei ole lihtsalt veel õnnestunud.

Arvan, et päris suur lugupidamine kuulub üpris mitmete inimeste aadressil, kes haridusministri kihutamistempos on proovinud püsida nii määrusi pidevalt parandavas ministeeriumis kui PGSi parandusettepanekuid läbi töötanud Kultuurikomisjonis.  Viimast määruste paketti ma näinud ei ole, kuid olen kindel, et nii võimeka juhi käe all ei saa sealt ju ometi midagi koolides teostamatut valmida. Sellise ajaga nii paljude ettepanekute ning nii mitmete sisuliste teemade (koolide elukohajärgsus, õppekirjandus, kooli lõpetamine, koolis õpetamine, erinevad õppekavad, õpilase arengu toetamine, tugispetsialistid, rahastamine) läbi arutamine on kindlasti saavutus omaette ja selle üle peaks rõõmustama. Paljud olulised teemad on lauale tõstetud ja nii mitmegi arutelu juures on tekkinud huvitavaid mõtteid ja mis veelgi olulisem: sihtrühmad on mitmel korral üllatuslikult ühist meelt üles näidanud. See on tõesti koht rõõmustamiseks, kuid ka selleks pole aega.

Muremõtted ei taha aga kuidagi rahule jätta. Kas see kõik, mis seadusesse saab ka rakendatav on? Oleme väga mures, et ajal, mil ühiskonda jätkuvalt manitsetakse mitte üle oma võimete elama, soodustame me seda seaduslikult.  Kui puuduvad kokkulepped kuivõrd idealistlikud on meie sõnad seaduses ehk siis puudub teadmine, mida sellest tegelikus koolielus rakendada annab, siis selles võtmes ei peaks selline seadus vastu võetud saama. Seadust ainuüksi seaduse pärast teha ei ole ju mõtet! Kuidas saab haridusuuendusi planeerida ilma finantsplaanita? Kas me oleme riigina valmis maksma 19., 20. või suisa ajaliselt kohase 21. sajandi hariduse eest – selles on küsimus. Kuidas saame eeldada nii individuaalset lähenemist, uurimuslikku õhinapõhist avastusõpet, huvi- ja võimetekohase õpitee toetamist ise klasse ning koole suurendades, ehk olles raha valmis välja käima vaid 19. sajandi vabrikukooli masstoodangut pakkuva õppe eest.

Milleks siis aga ikkagi kiirustada? Millega õigustada seaduseelnõu vastuvõttu, mille täistekstiga ei ole jõutud veel korralikult tutvuda? Väidetavalt on kiirustamise üheks põhjuseks riigieksamite korra muutumine ja ootus, et septembris 12. klassis alustavad abituriendid ikka kindlasti teaksid, mis neid õppeaasta lõpus ootab. Tegelikkuses oleksid pidanud need noored aga teadma, mida neilt kooli lõpetamiseks täpselt oodatakse juba gümnaasiumis õpiteed alustades ehk 10. klassi alguses. See oleks aus nii õpilaste kui õpetajate suhtes! Seega, seadus peaks ette nägema ka selles punktis üleminekuaja (nagu on seda seaduses tehtud vajaliku minimaalse õppekirjanduse kättesaadavuse puhul alates 2015. aasta 1. maist ja riikliku tugispetsialistide teenuse pakkumisega maakonniti 2014. aasta 1. septembrist). Miks meile üldse riigieksamid, kui riiklikult väärtustame maksimaalsest tulemusest vaid ühe protsendi jagu teadmisi? See on vastuolus paljude õpetajate arvamusega, tekitab palju küsimusi ning annab äärmiselt vale signaali. Samas ei ole kirjutanul infot selle kohta, kas kavas on eksamid nii rasketeks vormida, et 1% saavutamine on tõesti pingutav ning õpilase arengut toetav? Arusaamatu on aga see, milleks oleme riiklikult valmis leppima mitte isegi enam keskpärasuse vaid maksimaalse miinimumiga? Ja seda gümnaasiumis!

Andke mulle andeks, aga ei oska selles poliitilises võidujooksus pealtvaatajana kohe kuidagi rõõmu tunda. Ei tea, kas seetõttu, et pole selge, kas kõik ikka samal distantsil ja samadel alustel rajal on või seetõttu, et tahaks minna puhkusele teadmisega, et 21. sajandi teisel kümnendil oleme Eestis valmis juba vähemalt mõtlema ja rääkima, millist reaalselt ajakohast haridust me koolides pakkuda suudame; mitte ühes või kahes või tosinas koolis, vaid enamusteski kui kohe kõigis ei jõua… Ilma ausa riikliku ülestunnistuseta, mida me siis ikkagi endale lubada saame – kas ootustele ja vajadustele kohast 21. sajandi haridust või hetkevõimalustele vastavat haridust (mis võib jääda sajand-paar minevikku) – on väga raske kuhugile kohale jõuda.


Comments are closed.