Koolivõrk 2354_7610_0

Äkki polegi internet kõige kurja juur?

Kadri Ugur
Avaldatud: 22 juuni 2012
Lisa arvamus

30. aprilli Eesti Päevalehes tõstab Piret Lakson taas üles laste arvutikasutuse problemaatika, tuginedes EU Kids Online II tulemustele, ühe õpetaja, ühe õppejõu ja ühe arsti ning anonüümsete psühholoogide sõnadele. See on keerukas allikmaterjal, mille põhjal autor jõuab järelduseni, et arvutisõltlastest lapsi on üha rohkem ning et laste ja noorte internetikasutust tuleb piirata.
Siinkohal pean mõistlikuks hetkeks peatuda ja mõelda, kas internet on ikka kõige kurja juur. Keerukas olukorras, kui näib, et hammas ei hakka päris probleemidele peale, on inimestel kalduvus valida jõukohane rindelõik olulise asemel. Kas laste ja noorte netikasutuse piiramine on ikka parim viis esilekerkinud probleemidega toime tulla? Samuti on tark vaadata üle meie käsutuses olevad „luureandmed” ning viisid, kuidas nendeni jõuti.

EU Kids Online II oli keeruka metoodikaga rahvusvaheline uuring, mis tõepoolest sedastas, et pooled Eestis küsitletud 11–16-aastastest on „neid as­ju” kogenud sageli või väga sageli. „Need asjad” viitavad aga eelnevale küsimusele, kus on loetletud viis olukorda: jäin interneti pärast söömata ja magamata; olin pahane sellepärast, et ei saa internetis olla; leidsin end surfamast, ehkki asi mind tegelikult ei huvitanud; veetsin vanemate, sõprade ja koolitöö tegemisega vähem aega kui vaja, sest olin internetis; püüdsin tulutult piirata oma internetikasutust. Eesti laste tulemus tekitas tõepoolest muret, ent me ei tea, mis on kõrgem: kas meie laste internetikasutuse intensiivsus või hoopis nende enesekriitika. Samuti ei ole meil tegelikult andmeid, mille põhjal öelda, kas netisõltuvusest ohustatud laste arv on kasvanud – võib-olla on nad hakanud varasemast rohkem abi otsima. Rahvusvahelise ja võrdleva uuringu kõrval vajame nende küsimuste selgitamiseks süvitsiminekut ka kodustes piirides.

Kus on põhjus, kus tagajärg?
Süvauuringuteta on raske hinnata sedagi, kas laste rohke internetikasutus on põhjus või tagajärg. Kui kvantitatiivse uuringu käigus sedastatakse näiteks, et pikalt internetis istuvatel lastel on matemaatikas kehvemad hinded, siis oleks eksitav arvata, et internet vähendab matemaatilist suutlikkust. Internet või täpsemalt mõni selle rakendus võib pakkuda lapsele hoopis kompenseeriva eduelamuse, mida ta matemaatikatunnist ilmaski ei saa.

Üks põhjus internetti sukeldumiseks võib olla see, et laps on üksi või üksildane, et vanemad ei jaksa te­maga tegelda või et päriselus ei suu­da ta oma suhetega rahuldaval viisil toime tulla. Võimalik on seegi, et internetist leiab laps võimaluse oma tugevaid külgi väljendada viisil, mida tema lähedased ei oska hinnata (nt tehniline või muusikaline andekus või muu loominguline tegevus). Mida me internetikasutuse keelamisega sellisel juhul saavutaksime?

Sõltuvus on diagnoos, mida ei tohiks kergel käel külge riputada ühel­gi juhul. Viimastel kümnenditel on kõlanud hääli, mis panevad kõik sõltuvused ühte patta ning kõnelevad sõltuvast isiksusetüübist: kui selline inimene vabaneb alkoholismist, siis võib temast saada töö- või suhte­sõltlane või väljendub tema sõltuvus muul viisil. Sõltuvusseisundite ravi on ääretult keeruline ning kindlasti ei piirdu see sõltuvust tekitava substantsi või tegevuse kättesaamatuks tegemisega. Sõltlased on leidlikud – kui te ei lase netisõltlast arvuti või iPadi ligi, ajab ta läbi oma telefoniga.

Toidust ja arvutist loobuda ei saa
Internetikasutuse jõulise piiramise asemel – või vähemalt selle kõrval – vajab laps ka tõsist tuge iseseisvaks inimeseks kasvamisel.

Siinkohal võime tõmmata paralleeli neti- ja toidusõltuvuse vahele. Kui üldiselt peab narkomaan oma mõnuainest igaveseks loobuma, siis toidu puhul on see võimatu ja interneti puhul samuti. Interneti kaudu toimuv on nii kompleksne, et sellest ära lõigatu kipub tahes või tahtmata jääma sõltuvusse teistest inimestest, näiteks ametnikest, kes vajaliku info otsivad või blanketi täidavad.
Siinkohal maksab meenutada sedagi, et internet ei ole ühtlane mass – see on keskkond, milles leidub vaheldumisi niihästi kasutut kraami kui ka enesearengut toetavat materjali, täpselt nagu raamatukogu riiulites. Senini ei ole ma aga kuulnud üleskutset sulgeda raamatukogud põhjendusega, et seal leidub ka halbu raamatuid.

Oma lapse internetikasutuse jälgimine ja mõistlikes piirides hoidmine on kahtlemata osa lapsevanema tööst. Kui aga lapsele ei pakuta arukaid, tervislikke ja rahuldust pakkuvaid alternatiive, on netikasutuse piiramine mõttetu.

Vanem hullemas hädas kui laps
Kus on need pikemad, aga eri vanuses lapse jaoks huvitavad tekstid, mida me neil lugeda soovitame? Kas raamat on lapsele kodus sama kättesaadav kui internet? Kas tema kõrval on alati usaldusväärne täiskasvanu või sõber, kelle käest nõu küsida – või on arvuti ja suhtlusvõrgustikud lihtsalt lähemal?

Julgen väita, et lapsevanem, kes küsib südaöisel ajal netifoorumis nõu, kuidas ometi oma lapse liigset internetikasutust piirata, on ise tõsiselt hädas ja vajab abi, vahest isegi kiiremini kui tema laps.

Me ei piira hingamist ainuüksi sellepärast, et õhu kaudu võivad levida haigused. Ma ei soovita piirata laste internetikasutust ainuüksi selleks, et neist ei saaks netisõltlasi. Probleemid paistavad olevat sügavamal, aga inimestel on teatavasti kalduvus valida jõukohaseid vastaseid. Interneti süüdistamine on kahtlemata lihtsam tegevus kui enese ja ühiskonna süvaanalüüs, mis aitaks leida liigse netilembuse põhjuseid.


Comments are closed.