Arvamusaia parem nurk avatar

PGS – praak, geniaalsus või süsteemsus?

Peeter-Eerik Ots õpetaja, EÕL liige
Avaldatud: 18 juuni 2013
Lisa arvamus

Talv tuli jälle ootamatult, ehk väga järsku tõusis kära Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) ümber, kuigi hoiatavaid märke saabuvast segadusest on õhus juba väga selgelt näha olnud pikemat aega. Eks oma osa üleöö suurenenud tähelepanust võib kanda ka lähenevate valimiste arvele, aga ei ole Kultuurikomisjoni laual olev dokument ise kaugeltki puhas poiss. Õigemini – päris raske on võtta nimetatud seaduseelnõu ning seda kuskilt otsast kiitma hakata. Õpetajate liidus proovisime seda taktikat vahelduseks üldisele ninakirtsutamisele ja jooksime ka suurimas positiivsuses tupikusse. Vaatan kolme momenti, mis iseloomulikud nii päevakohasele PGSile, üldiselt hariduselu korraldusele ning mis ka kiitmise väga keeruliseks, et mitte öelda – võimatuks, teevad.

Esiteks rakendatavus. PGSi ei ole võimalik hinnata iseseisva ja terviklikuna, sest punkt 1 – ta ei ole seda ning punkt 2 – sest kogu tema mõjukus seisneb rakendusaktides, mida hakkab täitevvõim valmistama alles pärast seaduse vastu võtmist Riigikogus.  Eestis on aga eri piirkondade ning koolide valmisolek ja võime ka häid koolielu arenduslikke ideid rakendada väga erinev. Seetõttu on olulisem küsimus just see, mismoodi peaksid KOVid (tulevikus kui põhikoolipidajad) ja koolid ühe või teise PGSis kirjeldatud eesmärgini jõudma. Ametiühingute toodud etteheidetega saab vaid nõustuda, sest nende toodud argumendid on näited elust enesest, kuidas juba kehtivaid reegleid väga erinevalt (ja paraku nõrgemate, so õpetajate kahjuks) tõlgendatakse. See on usalduse küsimus ja praegu puudub vajalik usaldus nii täitevvõimu kui riigi suhtes, et PGSi pimesi, ehk ilma läbimõeldud rakenduskavata toetada.

 

Teiseks. Koolielu toimub ikkagi koolis (kuigi mitte ainult koolihoones) ning kõik sisulised, korralduslikud ja rahalised vahendid, mis koolielu parendamisele suunatud, tuleb püüda ikka võimalikult sündmuskohale lähemale suunata. On osaliselt mõistetav, et eelmise sajandi lõpupooles, kui ühelt poolt individuaalsema lähenemise kontseptsioonid koolidesse jõudsid ning teiselt poolt tehnoloogiasektor järsult kiirendas, liikus osa ressursse (peamiselt täiendavaid) väljapoole kooli. Mõistetav sel lihtsal põhjusel, et õpetajat käsitleti ennekõike tunniandjana ning kõik uuenduslik ning arenduslik tundus õpetaja suhtes liigse koormamisena. Tänaste, kaasaegsete standardite järgi, on põhjust taas õpetajat ja kooli usaldama hakata ning e-tiigrid, tugiteenused, aine- ja õppekirjandusearendused tagasi koolidesse suunata.

 

Kolmandaks – ei tohi lubada järgmise “meie-nemad” olukorra tekkimist. HTMi poolt välja toodud gümnaasiumi ja põhikooli lahutamine selliselt, et riik kui “meie” saab endale lubada uusi gümnaasiumihooneid, kõrgemaid palku jm ning vanad hooned ja -probleemid jäävad “neile”, ehk siis kohalikele omavalitsustele, on väga tõenäoline probleemkoht. Iseasi, kui riik ESFi vahenditest ka KOVidele jääva põhikoolivõrgu üles vuntsiks ja ülearused hooned aitaks hariduskulude realt maha võtta. Aga ikkagi – ei tahaks uskuda, et jääb vaid 15 gümnaasiumi kogu Eesti peale ning see tähendab, et jääb edaspidi nii KOVi kui riigigümnaasiume ja seal ei peaks hariduslikus mõttes tekkima “omade” eelistamist. Võib vaid ette kujutada, mis toimub siis, kui riik asub reaalselt oma gümnaasiumivõrku üles ehitama, kui juba praegu tekitab riigi-kovi süsteemide eristamine õpetajates ja lapsevanemates arusaamatust ning ka inimlik trots ja kadedus pole kaugeltki maamunalt kadunud.

 

Pealkirjas toodud valikud ei olnud kõige paremad, aga kuivõrd soovisin kasutada just neid PGSi tähti, siis nii see tuli. Ja kokkuvõttes üpris õnnestunult, sest s-tähega algavaks sõnaks saanud “süsteemsus” sobib minu nägemuses tänast PGSi iseloomustama.  Tänane kooliseadusega toimuv joonistab selgelt välja juba tuttava käitumismustri, mis annab edasi nii seaduseelnõu sisu kui suhtumist.


Comments are closed.