Nädala arvamus avatar

Positiivne kompromiss

Margit Timakov õpetaja, EÕLi juhatuse liige
Avaldatud: 17 mai 2013
Lisa arvamus

Kompromissi ei peeta alati just väga kasulikuks lahenduseks: arvatakse, et kui osapooled peavad millestki endale südamelähedasest loobuma, siis ei ole see kellelegi kasulik. Tahaks sellele vastu väita. Väita, et kohati on kompromiss hoolimata oma kõikidest valulistest kõrvalmõjudest oluline, sest see on samm (tihtipeale tupikseisust) edasi. Jah, see ei pruugi olla parim lahendus kõikidest võimalikest variantidest, kuid see on vajalik liikumine. Lisaks sellele ei vii see mitte edasi nii, et üks osapool oleks (põhjendamatult) ülekaalukas võitja; pannes teise(d) tundma end kõrvalejäetute ning kaotajatena, vaid see paneb kõik osalised olukorda hindama ja analüüsima ning mõtlema, miks nii läks ja kuidas edasi?

 

15. mail Kutsekoja Hariduse kutsenõukogus osaliselt kinnitatud õpetaja kutsestandard tundub mõnele olevat pelgalt kompromiss. Täislahendus see tõesti ei ole, kuid ka selline vahelahendus tundub olevat pigem kasuks kui kahjuks. Kasuks just ennekõike sisulises võtmes. Kasuks eesti õpetajale, kasuks meie koolile, õpilastele, haridussüsteemile terviklikult. Teadvustada õpetajana endale tööks vajalike oskuste ning teadmiste olemasolu, analüüsida ja hinnata mitte ainuüksi õpilaste sooritusi, vaid võtta aeg maha ja vaadata ka iseendale peeglisse. See on üks professionaalsuse märke, kui julgeme reaalselt hinnata endi tugevusi ja nõrkusi, saada adekvaatset tagasisidet nii enda kolleegidelt kui teistelt. See näitab isikliku vastutuse võtmist ja tõdemist – jah, see on valdkond, milles vajaksin veel õpet, juhatust, toetavaid näiteid, arutelu vms.

 

Kutsestandard ei ole imepeegel seinal, mis täidab automaatselt kõik soovid või muudab olematuks kitsaskohad. See on tavaline peegel: tihti karm oma reaalsuses, kuid olemuselt siiski neutraalne ja realistlik. Ta on abiks tervikpildi nägemisel, mitte vaid üksikute kohtade rõhutamisel. Ta ei ole vaenlane, pigem ikka abiline. Nüüd tuleb edasi liikudes vastata küsimustele: kuhu ma selle peegli õpetajana panna tahan (kui tihti ma sellele reaalsusele otsa tahan vaadata), mis ma selle infoga peale hakkan ja kuidas selle kasulikult tööle panen, kas ma peegelduvat ka teistele tahan näidata.

 

Minul on küll tunne, et õpetajatena ei saa me peeglisse vaatamata toimetada. Seda ei pea kartma, seda ei pea vihkama, sest see on osa elust ja kasulik ennekõike meile endile. Ja edasi saame asju ühiselt arutades, ka neid asju, mis on valusad, ka neid asju, mis on vahelahendused. Keegi ei arvagi, et nüüd on kõik, vastupidi.


Comments are closed.