Nädala arvamus avatar

Teel ootuste kehtestamise seaduseni

Peeter-Eerik Ots õpetaja, EÕL liige
Avaldatud: 26 aprill 2013
Lisa arvamus

 Tänane päevateema on üldhariduskoolide rahastamine PGSi muudatuste valguses. Alustan pisut kaugemalt üldisest vaatest uuesti, sest liiga tihti tundub, et pannakse ühe laua taga kokku täiesti erinevaid puslesid.

 (* Pikem lõik riigi ja kohaliku omavalitsuse tööjaotusest haridusvaldkonnast allpool, aga kuivõrd selle käsitluses ollakse üldjoontes üskmeelel, lähen siit kohe ressursside juurde.)

 Rääkides täna üldhariduse rahastamise põhimõtetest, saab rääkida peamiselt kahest põhimõttest ja mitmetest harjumustest. Põhimõte nr1 on see, et riik maksab ja KOV korraldab. Seega – kõik see korraldus maksab ning riik ei pääse oma vastutusest ühelt poolt see kulutus (investeering) korvata ning teiselt poolt mitte priisata rahva rahaga, on kasutusele võetud pearaha süsteem, ehk põhimõte nr 2. See tähendab, et on tehtud mingi arvutus, kui palju tuleb teha ühe õpilase kohta kulutusi alates turvalisest keskkonnast (soe valge koolimaja) kuni parimate õpetajate palkamiseni.

Nii on see süsteem kehtinud tänaseni.

Aga hästi nagu enam ei toimi.

Omapärane on see, et kõigile osalistele – koolijuhtidele, koolipidajatele, õpetajatele ja isegi riigile tundub üha enam, et kohustusi tuleb juurde, ressursse, st peamiselt raha, aga mitte!

Milles siis küsimus?

Üheks levinumaks argumendiks on olnud, et õpilaste arv ning seega koolimajadesse või vähemalt koolimajade suunas vudiv rahasumma on oluliselt vähenenud. Peaaegu muutumatuks on jäänud aga koolivõrk, ehk koolihoonete hulk ja suurus. Samuti on samaks jäänud õpetajate arv, võib-olla on see number isegi suurenenud. Nii on jäänud supp lahjemaks, sööjaid tuleb juurde.

Selle argumendi teisel poolel on tõsiasi, et 21. sajandil on üheks kannatajaks ka pearaha, kes peab üha kasvavat nõudmiste hulka suutma katta. St kulud per õpilane on kasvanud, kui ootame individuaalsemat lähenemist, õpikeskkonna vaheldust ja mitmekülgsemaks muutmist ning ka õpetajate vastavat ettevalmistust. Õppekava üldosa, ehk põhiosa, mis on mõeldud nö inimeseks kasvamiseks, võtab üha suurama mahu ning sellega pearaha mudel eelmise sajandi lõpus ei arvestanud. Või ei arvestanud piisavalt.

Teiseks. Infoühiskonda astumisega hakkas levima ka igas valdkonnas väga palju uut tarkust igalt poolt maailmast. Nii ka hariduses, kus hakati jõudumööda rakendama erinevaid uuemaid kasvatusteaduslikke, sotsiaalpedagoolisi, psühholoogialaseid jt tarkuseid. Kuna seda polnud võimalik otse sündmuskohale, st õpetaja-õpilane suhtesse sisse viia (õpetajate ettevalmistuses seda polnud, täiendõpetust vähe ning koolide suhtumine teemasse diametraalselt erinev), hakati kompetentsi koondama koolide ümber nö kihtidesse. Näiteks nõustamiskeskustesse, aga ka õppekirjanduse koostamine, õpetajate kogemusõpe jmt viidi koolidest välja ning sellega koos liikus ka loomulikult osa haridusrahast teisele teele.

Nii kajastab meie „ülivõimas“ hariduse skt-protsent, mille kohta riik on öelnud, et sellise protsendi hoidmine on piisavalt väärikas panus ja vastab meie võimalustele, suuresti kolmanda- neljanda kihi kulutusi.

Siit tagasi päevateema juurde, ehk üldhariduse (kuigi kõik eelpool kehtib ka muude astmete kohta samahästi) rahastamise juurde ning arutluse juurde, kuidas PGS seda kõike arvestama peab ja arvestada saab.

Eelpoolöeldu on kokkuvõetav järgmiselt: meil on teatud ootused riigi haridussüsteemile, meil on fikseeritud võimalused, aga paraku ka tänane reaalsus.

Kui ootus on õpilase arengu suuremale toetamisele, ootame selle toimumist otse sündmuskohal, ehk koolis, aga kuna olukorda lahendada hästi ei oska, suuname raha koolidest välja, pooleldi riigi taskusse tagasi, ehk teise ja kolmandasse ringi. Näiteks on siis tugispetsialiste vaja ennekõike koolis, aga nägemuses on nende viimine nõustamiskeskustesse, sest nii on odavam. Paraku ümbritsevad struktuurid-kihid ei asenda kooli olulise sündmuskohana ning probleem jääb tõenäoliselt lahendamata.

Veel. 21.sajandi õpetaja ettevalmistus erineb oluliselt eelmise sajandi omast. See on ootus õpetajatele. Reaalsus on see, et õpetaja kutsestandard sisaldab paljude õpetajate jaoks harjumatut ja isegi vastuvõetamatut sotsiaalsete väärtuste arendamise paketti, erivõimete, -vajaduste ja häirete äratundmise oskust, reageerimist, kaasamist – ühesõnaga, üldosa maht on kasvanud oluliselt, ka õppeainetes on toimunud suuri muutusi ning koolielu korralduses on ootused õpetajale järjest suuremad.

Kuigi uue kutsestandardi juures on arvestatud paljude nende asjaoludega, pole seda praegu PGSi muutmise juures võimalik kasutada, sest kutsestandardiga läheb veel aega. Pealegi on kutsestandard ikkagi õpetajate eneste jaoks ning seda jõuga peale suruda on võimatu ja sobimatu.

Samas võimaldaks just 21. sajandi õpetaja kutsestandardiga arvestamine liikuda õpikute, tugistruktuuride ja muuhulgas ka rahaga tagasi õpilastele lähemale, st otse kooli.

Õpetajate töökoormust reguleeriv osa käsitleb ühest küljest reaalsust, mille suhtes ametiühing järjekindlalt hoiatavaid näiteid toob, teisalt tahab fikseerida mingi aluse õpetajate arvu ja koormuse arvutamiseks. Niisama lihtsalt. Peaaegu nagu lambist.

Seega. Kui PGS on tõepoolest üldhariduselu kõige põhjapanevam dokument nagu HTM seda käsitleb (teised, sh haridusseadus, on kantud kohati täiesti teisest maailmavaatest), peab see dokument suutma esiteks adekvaatselt eristada ootused kui juhised koolipidajale ja kooliperele. Teiseks kirjeldama jagatud kohustusi üksnes kooskõlas riigipoolsete võimalustega. Ning pea kõige olulisem – näitama nende ootuste ja võimaluste rakendamisteed kõigis Eesti koolides. Koolide, ka KOVide võimalused ja vajadused on sedavõrd erinevad, et lihtsalt kohustuste ladumisega ei jõua ka kõige parema tahtmise juures oodatud eesmärkideni. PGS ei saa ega tohi olla ootuste kehtestamise seadus, sest sellega vaid kinnistame praegust olukorda, kus PGS on pigem sisutu, sest selle täitmine on kergelt öeldes vabatahtlik.

Rahastamispõhimõtete juurde tagasi tulles, on kindlasti mõistlikum tugevdada põhimõtet nr2, ehk pearaha peab sisaldama seda, mida lapsel vaja on. Tuleb leevendada survet pearahale, st tuua õpilasele suunatud tegevused ja teenused tagasi kooli, mis võimaldab anda õpetajatele vajalikku koormust, tekitab valikute ja parema majandamise võimalused ikkagi koolides sees.

  • - siin mõne sõnaga lihtsustatult riigi ja kov-i tööjaotusest ning koolijuhi osast:

Riigi ja rahva jätkusuutlikkuse ja arengu eest on kodanikud pannud vastutuse riigile muuhulgas läbi haridussüsteemi korraldamise. Riik on võtnud sisu eest vastutuse endale läbi üldiste haridusstandardite, õpetajate ettevalmistuse jmt. Kuivõrd riik, ükskõik kui väike, on ikkagi päris suur ja erinev igas punktis, on kohalikud omavalitsused usaldatud teostama õppetööd oma piirkonnas oma inimestele ja oma inimestega. Seega on ette nähtud teatud erinevused piirkonniti ja kooliti, sest inimesed on erinevad ja olud on erinevad.

Õpetajate ettevalmistus nagu öeldud, on riigi ülesanne, mille eesmärk on tagada, et KOVidel oleks oma koolidesse kutsuda juba koolitatud personali.

Lihtsustatult öeldes on lastel õppimiseks vaja õpetajat ja/või õpetajaid ning kohta, kus õppida. Kohaks on valitud koolimaja, sest sinna saab koguda kokku rohkem lapsi lähikonnast, sest individuaalne õpe oleks kulukas, aga kindlasti jääb katmata kogu sotsialiseerumise temaatika. Lisaks laps õpib ka teistelt jne.

 Koolimajas on juba palju korraldamist vajavaid töid lisaks õppetööle, st on vaja administreerida, suunata, juhtida ning seeläbi kedagi, kes seda korraldab – Koolijuhti.

Kuigi ka seda kirjeldatud loogikat praegune haridusminister jõuliselt painutab just selles suuns, et riik korraldab ise üldharidust üle vabariigi, pole muutust ametlikult hariduspoliitilise suunamuutusena välja öeldud. Samas – eks PGS justnimelt poliitiline dokument olegi.


Comments are closed.