Nädala arvamus avatar

Õpiku digiteerimine ei ole veel e-õppekeskkond

Peeter-Eerik Ots õpetaja, EÕL liige
Avaldatud: 10 aprill 2013
Artikli kohta on 2 kommentaari

Teekond õppekirjandusest (õpikust) keskkonnaks on sõnades tegelikult väga lihtne – kooli kontekstis tähendab kirjandus peamiselt õpikut. Õpik omakorda on kandnud endas kõike seda „õpetajavälist“, mida õpilased ja lapsevanemad on aine paremaks mõistmiseks saanud kasutada.

Täna tunneme kõike seda toetavat õpetajavälist materjalidekogu pigem keskkonna nime all, sest tehnoloogia on erinevate meediate võimalused mitmekordistanud ning olukord meenutab pigem elukeskkonda kui raamaturiiulit. Loomulikult ei lähe nüüd pilt ja heli kokku, kui rääkida tänapäevasest õppekirjandusest, pidades silmas õpikut ja selle digiversiooni või mõelda tänapäevase õppekirjanduse all kogu seda võimaluste avarust, mida tehnoloogia pakub.

Proovides seda piltlikustada, tähendab esimene variant tänapäevase õpiku avaldamist pdf, jpg vmt failide kujul ning kui tahta see materjal uuesti paberkandjana avaldada, tuleb sellest välja tavaline raamat. Teise kontseptsiooni õppevahendeid, ehk kaasaaegset õppekeskkonda paberile panna on võimatu. Sel lihtsal põhjusel, et ainuüksi väljatrükituna paberile täidaks see terved klassiruumid. Ning loomulikult on video väljatrükk üpris lootusetu.

Seega on tegemist kahe erineva kontseptsiooniga, mida samadel alustel kokku panna ongi võimatu.

Ometi justnimelt seda üritatakse PGSiga teha. Kes üritab? „HTM,“ ütlevad kirjastuste esindajad, kelle rahulolematus on lausa käega katsutav. Nagu oli tunda ka 26. märtsi Riigikogu Kultuurikomisjoni istungil kui Eesti Kirjastuste Liidu esindaja tutvustas kirjastuste koondmõtteid, õigemini koondrahulolematust PGSi õppekirjanduse käsitluse suhtes.

PDF või crossmedia?

Kuivõrd õppekirjandus on üks küsimus, millega ka EÕL väga mitme külje pealt kokku puutub ning tihti kuuleb koolidelt hoopiski usaldamatust kirjastuste aadressil, võtsin ühendust paari nutika inimesega õpikukirjastusega lähemalt kokku puutunud kirjastustest. Juttu jätkub ilmselt kauemaks, alates sellest, et ka kõige lihtsamal moel õpikud pildifailidena loetavaks tegemine ei olegi niisama lihtne, vaid täiesti omaette arendustegevus, kus reguleerimist ja kokkuleppeid vajab rida seonduvaid teemasid nagu autoriõigused, kasutusõigused, erinevad programmid jne.

Hoopis teine on küsimus selle nurga alt, et miks piirduda tänapäeval primitiivse PDFistamisega kui tehnoloogia võimaldab meil avada terve uue lähenemise õppetöösse? Multimeedia, ristmeedia jmt on ammu leiutatud kontseptsioonid ning kohaliku kompetentsi taha e-õppekirjandus ilmselt ei jääks. Pigem saab piduriks raha, sest selline arendamine nõuab samuti ressursse nii arendajatelt kui koolidelt. Koolidest on kuulda, et ka suhtumine kaasaegsete tehnoloogiate kaasamisse on väga erinev, samuti on väga erinevad õpetajate ja õpilaste kogemused ning kasutatav tehnoloogia.

Mida eelnevast järeldada? Seda, et eilset päeva teha on kuidagi nadi. Eriti e-riigis nagu me olla tahame. Võiks ju kaaluda kui vaja läheks vaid väikest formaalsust, aga nii see ei ole.

Uue õppekirjanduse kontseptsiooni seadusesse kirjutamise jaoks on jällegi vara. Pealegi ei keela ju seadus ka praegu huvitavaid kontseptsioone välja töötamast ning ega ei ole keelatud ka täna keemiakatseid mobiiliappide abil teha vms. Siin on küsimuseks ennekõike raha, sest iga taoline arendus ei ole sugugi odav. Arendajal oleks vaja mingit kindlust, et kasumisse jääb.

Ja lahendus? Selge, et kirjastused püüdsid avada teemat, mis ilmselgelt käib kõigil asjaosalistel hetkel üle jõu. Mitte sellepärast, et suutlikkusest puudu jääks või midagi väga enneolematut lauale oleks tõstetud. Ei, pigem sellepärast, et hakkab toimima tavapärane ring-rünnak, kus igaüks, kelle probleemid antud juhtumiga lahendust ei saa, asub uuendusi ründama. Jah, minu arvates on ringkaitse kui passiivne vorm üle kasvanud millekski automatiseerunud rünnaku taoliseks aktiivseks reaktsiooniks. Sest teha ju midagi tahaks, mitte passida.

2 kokkuvõtet

Minu kokkuvõte nr1, ehk negatiivne lõpetus teemast on taas kord see, et Suurt Pilti pole. PGS oleks justkui imet-tegev põhiseadus, milles peavad kõik huvid kaitstud olema, aga ta pole seda. PGS on suures pildis üks reeglite kogu, mis annab juhised põhikooli ja gümnaasiumi pidamiseks.

Nii on kõik olulised teemad ükshaaval laual ning arutelu lõpetuseks tuleb sealt maha tagasi pühkida tõdemusega, et ühes servas ei saa kuumemat suppi keeta kui kogu potis.

Kokkuvõte nr 2, ehk positiivne lõpetus on see, et mulle kirjastuste lähenemine sobib ja meeldib. EÕLis oleme omalt poolt Suurt Pilti kokku pannes õppekirjanduse tulevikku väga avatult vaadanud ning tegelikult ei ole sisulist probleemi liikuda õpiku mõistes õppekirjanduselt terve õppekeskkonna kontseptsioonini.


2 arvamust teemale “Õpiku digiteerimine ei ole veel e-õppekeskkond”

  1. avatar Mihkel Kõrbe ütleb:

    Olen nõus autoriga, et õpiku digiteerimine ei ole veel e-õppekeskkond. Üks e-õpik on palju laiem kontseptsioon kui seda on digiteeritud õppematerjal. Koolis ringi vaadates ei saa me vastu sellele suundumusele, et meie õpilastel on targad telefonid ja tahvalarvutid. Hoides kinni kramplikult paberõpikust ja lootes, et kui mina IKT vahendeid ei kasuta, siis probleemi ei ole. Õpikeskkond tervikuna peab toatama lapse arengut täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks kujunemisel – ka vastavate e-oskustega. See kõik eeldab paljude osapoolte koostööd, rahastamist, arendustööd ja õpetajate täiendamist vastavate oskustega.

    • avatar Vahur Kõrbe ütleb:

      Kutt! Sinu silmade all tehakse praegu just sellist klassikalist õpikut. Ilma keerutamata – aine põhiteadmiste ja oskuste kogumit. Miinimumi, millest õpilane saaks ka kooli külastamata järele õppida või kasutada prakilise töö abivahendina. Nimetaksin seda oma aine aabitsaks.
      Projekteerimisel kasutatakse kahte erinevat lähenemisviisi – “Bottom – up” ja “Top – down”. Kui me endale liiga suured eesmärgid püstitame, siis võime jääda nende realiseerimisel hätta ja luua asja, mida tegelikult ei kasutata. Väikesest suuremaks ehitades võib asi tulla kohmakas, kuid selle esimese versiooniga on võimalik selgitada välja kasutajate reaalsed vajadused. Teine versioon on harilikult kõige pikaealisem.