Arvamusaia parem nurk avatar

Äkki oleme probleemidega juba liiga harjunud?!

Margit Timakov õpetaja, EÕLi juhatuse liige
Avaldatud: 11 märts 2013
Lisa arvamus

Inimesed soovivad ja proovivad üldjuhul anda endast parimat. Kindlasti tahavad ka inimesed, kes toimetavad klassi ees või ministeeriumite erinevates ruumides muuta hariduselu paremaks. Soovin loota, et riiki juhtima asunud inimesed lähtuvad ennekõike sellest, mis on Eesti jaoks parim. Loodan, kuniks märkan, et paljude tõsiste toimetajate seas on ka neid, kellest ei saa tegelikult aru, mida nad teevad ja paljud ei mõista, miks nad teevad seda, mida teevad ja paljudel ei ole ei soovimist ega proovimist. Tahes tahtmata taban end tihtipeale mõttelt: milles meie probleem siis ikkagi on?

Olen kindel ja tean, et tegelikult on meie riigis päris palju tarkust ja oskust ja kompetentsi, ka kogemust. Aga napib midagi veel olulisemat: napib koostööoskust ja positiivsust.  Üldjuhul me esmalt mitte ei toeta ega tunnusta, vaid ikka kritiseerime. Meie kohustuslikud ja üldjuhul paindumatud kontrollmehhanismid on veel vanast ajast ja korrast. Ja selles sunduses ja mõõtmises, selles ainuõigete vastustega standardtestis lähebki kaduma loovus ja leidlikkus, enesekindlus ning tegutsemistahe. Õpetajad õigustavad endi faktiteadmisi soosivaid õppemeetodeid täispuugitud õppekava, kontrollina toimivate taseme- ning eksamitööde ja riigieksamitega, kuid tegelikult ei ole nad selle juures ka ise mitte õnnelikud. Vähemalt päris paljud neist. Selles pingelises rabelemises jäävad tegelikud probleemid lahendamata ja koostöö ei teki ega arene.

Koostööoskus ei ole ju kaasasündinud oskus. Ka paljud tugevad asjatundjad eelistavad tegutseda omapäi. Individuaalsete ülesannete lahendamisega saavad nad ideaalselt hakkama, kuid hariduses ja koolis ei ole võimalik vaid üksi tegutseda. Vähemalt kui eesmärgiks on tasakaalus inimene, kes on õnnelik ja oma eluga rahul ning sulandub hästi ühiskonda, milles ta tahab täisväärtuslikult elada ja mille arengusse panustada. Kahjuks aga unustatakse tihtipeale klassiruumis kaasata õpilased, koolikultuuriruumis õpetajad ja haridusmaastikul koolijuhid. Pahatihti on õigustuseks pealesuruv ajafaktor; teinekord aga erinevad eesmärgid ja huvid.

Kas meie probleem on ühise eesmärgi leidmises või sõnastamises, selle reaalseks sihiks seadmises või selle poole liikumises? Äkki on meie probleem selles, et oleme probleemidega nii harjunud, et lahendusi ei raatsitagi leida või siis ellu viia. Mõtlen, et meil on ometigi ju piisavalt neid, kes tahavad paremat? Kas me siis ei oska lihtsalt muudmoodi? Kas me ei julge otsuseid teha või vastutust kanda? või me lihtsalt ei jõua kõike korraga läbi mõelda ja teha, sest tegutsejaid on liiga vähe? Seda enam tuleb ju koos toimetada ja üheskoos muuta seda, mida igaüks omapäi muuta ei saa.

Mis probleemidega me siis ikkagi harjunud oleme? Mille muutmisega me siis hakkama ei saa? Hariduse sisulise muutmisega, sest aastakümneid on ju reformide kallal nokitsetud. Pidevalt midagi muuta püüdes võime küll kogu aeg tegevuses olla, kuid kui me ikka enne rahulikult läbi ei mõtle, et milles tegelik probleem seisneb ja miks me neid muudatusi üldse teeme, kui meil ühtset tervikpilti või sihti ja eesmärki alustades silme ees ei ole, siis võibki asi pigem rabelemise kui tegutsemisena tunduda. Kas siis sellest ei piisa, et tahame paremat kooli ja paremat haridust? Liiga üldsõnaline? Liiga kauge? või vastupidi, liiga kiireid lahendusi ja muudatusi ootav? Sedasi ei pruugi tegelikud probleemid aga lahendatud saada.


Comments are closed.