Õpetaja roll osalevas juhtimises avatar

Usaldusel põhinev ühiskond saab alguse tõele näkku vaatamisest

Margit Timakov õpetaja, EÕLi juhatuse liige
Avaldatud: 9 veebruar 2013
Lisa arvamus

Alustasime veebruaris Eesti Õpetajate Liidu koolikülastuste ehk Eesti koolimustrivaiba kudumisega. Kavas on külastada kõiki Eesti koole – nõus, mõnele võib see tunduda üsna utoopilisena ja aega võtab see kindlasti ka, kuid ega see meid heiduta. Kõik olulised asjad nõuavad aega ja käia igas koolis, uurida ja kuulata, kuidas elatakse ning toimetatakse erinevates kohtades üle Eesti, ei anna mitte ainult pilti sellest, milline on õpetaja roll tänapäeva koolis, vaid aitab loodetavasti jäädvustada ka Eesti kooli lugu.

Kahju on sellest, et toimivad mudelid lähevad lammutamisele – no nt miks meil ei või siis olla progümnaasiumit, kui see mõjub positiivselt 8. ja 9. klassi õpilastele, loob terviku ja aitab kaasa õpimotivatsioonile! Miks ei võiks me ometi nii targalt enda koolisüsteemi üles ehitada, et saavutaksime selle nii vajaliku paindlikkuse? Miks ei suuda me näha numbrite taha ja majakarpide sisse? Ehk miks me jätkuvalt laseme välisel end mõjutada niivõrd, et sisu kõrvale jääb? Miks ei ole me võimelised looma süsteemi, mis teeniks meie eesmärki? Kas me ei soovi seda? Või on eesmärk teine kui koolirahval? Miks siis mitte ausalt ära rääkida, mida ja miks me teeme?

Raske on leida vastuseid küsimustele, mis hetkel vaevavad, ma arvan, et mitte vaid mind. Kindlasti on paljut võimalik põhjendada nt sellega, et otsused vajavad tegemist ja kõikidesse üksikutesse eranditesse ei ole lihtsalt võimalik süveneda. Nojah, aga mulle tundub, et see kõik viitab sellele, et neil teemadel pole olnud vestlust ega arutelu, teineteise ärakuulamist. Liiga palju on segadust ja kõhklusi ja suisa hirmu. See omakorda viitab aga ebaaususele ja siis omakorda usaldamatusele.

Usaldamatus ongi ehk kõige kurja juur praegu. Õpilane ei koge õpetaja usaldust, sest viimane kahtlustab teda kui mitte eilsetes eksimustes, siis vähemalt homsetes krutskites. Õpetaja ei tunne, et kooli juhtkond tema tegemisi usaldab, sest kontrollib teda kõiksuguste aruannete ja korraldustega. Kooli juhtkond pole aga kohaliku omavalitsuse tegemistest teadlik, sest teda lihtsalt ei usaldata otsuste tegemiste etapis laua taha. Kohalik omavalitsus aga tunnetab, et riik küll ütleb, et tee ise ja vastuta, aga samas annab täpse suuna kätte ning on tunne, et tee kas ainult nii või üldse mitte. Liiga palju on ka kokkulepitus viimase hetke üllatavaid muudatusi – sellist, mis ühele või teisele osapoolele varem teadmata ning sisuliselt ka vastuvõtmata.

Selline kahtlustav piirav ja kammitsev suhtumine on justkui mõistetav, kui mõelda sellele ajaloolisele taagale, mida enesega kanname. Samas, kui aga mõelda, et mõnikümmend aastat võiks ometi juba midagi inimeste suhtumises muuta hakkab kurb. Kas tõesti ei suuda me paremini? Ausamini?

Olen kindel, et suudame küll. Inimene on võimeline muutuma küll, kui ta seda soovib ja proovib. Eesti külaehitustraditsiooniga Potjomkini küla ei sobi – on vaja tõele näkku vaadata, olukorda reaalselt analüüsida ja vastavalt võimalustele tegutseda.


Comments are closed.