Arvamusaia parem nurk avatar

Kuidas lohutada Arturit ehk mida näksib koolirahvas?

Peeter-Eerik Ots õpetaja, EÕL liige
Avaldatud: 6 veebruar 2013
Artikli kohta on 2 kommentaari

Filmimees ja muidu aktiivne mees Artur Talvik kirjutab filmimaastikul toimuvat vaadates, et tema soovib “elada riigis, mis on loodud inimese, mitte poliiteliidi heaks. Riigis, kus kodanikud on valitsejatele partnerid, kellega koos ehitatakse ühist riiki, kus kodanikesse ei suhtuta a priori kui varastesse, pättidesse, rehepappidesse ja mõtlemisvõimetusse lumpenisse.”

Artur Talvik: Näksi muru, rohujuuretasand

Tahaksin Arturit lohutada, et näe, haridusmaastikul on kõik palju paremini, meilt saab õppust võtta. Aga see oleks vale. Õpetajatel palju midagi närida enam polegi, hädaga on hambad isegi oma väärikusse löödud.

Mingi muudatus paistab Toompea poolt, kus Riigikogu, olles samuti rohunäksijaks taandatud, hakkab rohkem pead tõstma. Vähemalt on viimasel ajal päris mitmel korral vägagi sisulisi küsimusi, ettepanekuid ja arutlusi sealtpoolt kostnud. Päris 101 Djangot sealt ei tule, aga mõnikord piisab vähemastki.


2 arvamust teemale “Kuidas lohutada Arturit ehk mida näksib koolirahvas?”

  1. avatar Margit Timakov ütleb:

    Kindlasti on nii Arturi kui Peeter-Eeriku lohutuseks võimalik nii mõndagi leida: 1) oma mures ei ole ei kultuuri- ega haridusrahvas üksi, 2) midagi juba seal muru sees vaikselt liigub, 3) kodanikuühiskond on meil küll alles lapsekingades, kuid motiveeritud õppijana võib oma järjekindlas lootuses paremale tulevikule varsti oma edusammudes kaugemalegi jõuda kui rahvast ignoreerida püüdev valitsemisstiil, 4) koostööd isegi juba kohati proovitakse teha – kas sisulise ärakuulamise ja arvestamiseni jõudmisel on tegemist tahtmatuse või oskamatusega oleneb enamasti konkreetsest juhtumist, 5) oma arvamust saame ju avaldada ja jagada!

  2. avatar Astrid Sildnik ütleb:

    Taasiseseisvunud Eesti saab sel aastal 22 aastaseks. Inimene suudab selles vanuses enamasti juba iseseivalt mõelda ning otsuseid teha – vanemate autoriteet saab siis ainult austusel ja mitte autoritaarsusel tugineda. Kui nüüd võimukandjate ja rahva kohta kasutada eelmisest ühiskondlikust formatsioonist pärinevat isa ning lapse kujundit, siis tundub praegune situatsioon Eestis siiski lootustandev. Rahvas on saanud täiskasvanuks ning hakanud julgemalt oma arvamust ja suhtumist väljendama. Isal läheb muidugi veel aega, mõistmaks, et last enam tühjade sõnadega ei peta, suurte karudega ei hirmuta ja taskuraha vähendamine ka ei aita.