Nädala arvamus avatar

Hädine Eesti õpetaja – müüt või reaalsus?

Margit Timakov õpetaja, EÕLi juhatuse liige
Avaldatud: 3 veebruar 2013
Artikli kohta on 2 kommentaari

Sel nädalal lahvatanud koolikäitumisteema on varjutanud isegi PGSi arutelud Kultuurikomisjonis ja toetusfondi kinnitamise valitsuses. Õpilastel ja lapsevanematel, koolijuhtidel, õpetajatel ning spetsialistidel on kõikidel toimunust oma arvamus – ja peabki olema. Ei saa aga midagi parata, et nädala jooksul kuuldust on õpetajana vaevama jäänud mõte hädisest õpetajast –  õpetajast, kellel pole  mingeid õigusi ega mingitki võimalust ennast kaitsta. See ei ole nii!

Jah, ühelt poolt on õpetaja Eestis paari aastakümnega justkui sunnitud olnud omaks võtma vaikselt kannatava ohvri rolli. Lapsevanemate teadlikkuse kasv ning enda kooliajast omandamata jäänud tarkuse ning võimaluste kompensatsiooniks nõutav parem haridus, laste õiguste aktuaalne teemakäsitlus, uuendatud õppekavad ning põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, millele lisanduvad väljakutsed uuenenud tehnoloogilisel maastikul – kõik see on laviiinina õpetaja selga ladunud kohustused ja kõrgenenud ootused.

Teiselt poolt on õpetaja, kas oma töö tempokuse, otsustajate ükskõiksuse või eneseohverduslikust käitumisest lähtuvalt liiga vaikselt hariduses vohavat ebaõiglust talunud. Ja selles valguses on tõesti ehk õigustatud küsimus: miks õpetaja sellel kõigel sündida laseb? Miks õpetaja siis ometi ei ütle, et ta ei jaksa sellise koormusega rabeleda, et ta ei suuda mingeid häid nippe välja mõelda, et ta tegelikult ehk ei oska sellest soomülkast üksinda välja tulla. Nii psühholoogiliselt kui ka filosoofiliselt oleks huvitav arutleda, et kes meie õpetaja siis sinna sohu on ajanud, kuid ühest vastust ei ole. Tõsiasi on aga see, et sedasi jätkata ei saa! Tegelikult on õpetaja aastate jooksul öelnud üht ja teist küll, nii koolis kui maakonnas, riiklikultki, kuid teda ei ole tõsiselt võetud ja nii ongi õpetaja justkui vaikse viriseja rolli omandanud. Õpetajal on tekkinud tunne, et temast ei sõltu midagi, tema ei saa midagi muuta – ja paljud on käega löönud. Ka õpetajate esindusorganisatsioonid ei ole kahjuks ühel või teisel põhjusel oma ülesannete kõrgusel olnud.

Olukord on aga jõuliselt muutumas. Ametiühingul ehk Eesti Haridustöötajate Liidul on uus juhataja, kes kindlasti ise koolis töötavana toob mitte ainult värsket verd, vaid ka reaalset õpetaja pilku ja mõtlemist. Eesti Õpetajate Liidul on uuenenud juhatus tõsise töise tegevuskavaga terveks selleks aastaks ja edaspidisekski. Kui 96 aastat tagasi, veel enne Eesti Vabariiki, oli õpetaja silmitsi väljakutsetega, mis suuremad kui igal üksikõpetajal võimalik ületada, koondasid koolmeistrid ja õpetajad oma jõud. Üha rohkem on see nii ka täna – õpetaja ja koolijuht peavad sisuliselt pinginaabriteks hakkama üha laialdasemalt, sest nii see paljudes kohtades juba on. Ja seal, kus on, toimib asi hoopis teises võtmes.

Hädisus on suhtumise ja enesehinnangu küsimus ning selle parandamiseks tuleb tööd teha. Eesti koolidest ja õpetajatest on palju häid ja võimsaid ning südantliigutavaid lugusid kuulda olnud – sooviks need koondada ja õpetajale ning ühiskonnale meelde tuletada. Seega ei usu ma, et meie õpetajad hädised on; mõned on ehk vaid lasknud end väliste koolielu korraldajate poolt segadusse ajada, õpetaja on üksinda klassiruumi oma ainet andma surutuna unustanud, et ennekõike on ta ÕPETAJA. Õpetaja, kes ei anna mitte ainuüksi oma ainetundi, vaid kasvatab teadlikult, suunab ja juhib õpilase arengut, aitab õpilasel õppima õppida ja selliseid oskusi omandada, mida ka siis vaja läheb, kui kontrolltöö materjal unustatud on. Õpetaja ei saa olla hädine, sest ta teab, mida ta teeb ja miks ta seda teeb. Ta teab enda õigusi, teab enda oskusi, teab enda võimalusi ja tegutseb professionaalselt, teades, et päris üksi pole võimalik olukorda lahendada.


2 arvamust teemale “Hädine Eesti õpetaja – müüt või reaalsus?”

  1. avatar Mihkel Kõrbe ütleb:

    Ma olen nõus selle ohvrirolliga – kas Eesti õpetaja on selle ise võtnud või on ta sinna surutud, ei julgegi ma sellel hetkel öelda. Samas kes muu, kui seesama Eesti õpetaja saab ennast sellest rollist välja kiskuda – üldsus seda ei tee, sest hetkel, ütleme ausalt, on tervel ühiskonnal väga palju probleeme endalgi. Minu arvamus on, et hakkame õpetajatena ise enda tööd väärtustama ja mõtestama ja oleme ise vastutavad selle eest, milline kuvand meist ühiskonnas on. Järjekordne vinguviiuli-eri “Eesti õpetaja raske elu” ei tekita positiivset kuvandit. Nii nagu õpilastegi puhul tuleb rõhutada seda, mida ta oskab ja sellele rajada õpilase areng, nii võiks ka Eesti õpetajaskond luua oma kuvandi sellele, mida me teeme hästi, milline on panus ühiskonda. Saame üle tunniandja kuvandist ja tuleme eemale haridusvabriku, mille nimeks tänasel päeval kool, tootmisliini äärest, võtame julguse tegutsemiseks ja viime eesti kooli 21. sajandisse – liitun Margiti üleskutsega.

  2. avatar Astrid Sildnik ütleb:

    Ka mina usun, et eesti õpetaja ei ole tegelikult üldse hädine – ta teeb mis suudab ja rohkemmgi veel. Probleem on pigem selles, et ta on kaotanud usu asjade paranemise võimalikkusse. Samas on olukord hetkel selliseks kujunenud nagu Eesti Õpetajate Liidu algusaegadel – haridussüsteem ei vasta enam uue sajandi vajadustele ja ootustele, kuid kohustuslikule täitmisele kuuluvad reeglid on koostatud eelmise ajastu nõudmisi ja üldist majanduslikku vaesust arvestades. Erilist abi pole oodata ka ülikoolidest, sest kui mõnda kasvatusteadlast uskuda, siis leidub seal pedagoogide koolitajaid, kes kaasaegsest koolielust teavad ainult niipalju, kui värsked üliõpilased neile jutustavad ja ajakirjandusest lugeda saab.
    Ajalugu on jõudnud ringiga tagasi sellesse punkti, mis vajab õpetajate ühisel vaimujõul tegutsemist ja vastutuse võtmist. Ei saa lootma jääda sellele, et asjad muutuvad iseenesest paremaks.