EÕLi tegevused, Õpetaja roll osalevas juhtimises avatar

PGS kui põhiseadus

Peeter-Eerik Ots õpetaja, EÕL liige
Avaldatud: 1 veebruar 2013
Artikli kohta on 2 kommentaari

Käesolev arvamus võtab kokku teisipäevase Kultuurikomisjoni istungi meeleolusid ning allpool on toodud ka Eesti Õpetajate Liidu kiri Riigikogu Kultuurikomisjonile tagasisidena põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse (PGS) kavandatud muudatustele.

Teisipäevane kultuurikomisjoni istung, kuhu komisjon oli enne eelnõu Riigikogu täiskogusse esimesele lugemisele saatmist kutsunud huvigruppide esindajad muudatuste teenitud tagasisidet andma, oli rahvarohke. Mõnigi esindusorganisatsioon, sh EÕL, saatis kohale koguni kaks esindajat, et paremini toimuvat tabada ja vajadusel jõulisemalt seisukohti kaitsta. Viimast vaja ei läinud, sest komisjoni varutud aeg sai võrdlemisi kiirelt pärast väga rikkalikku mõttearenduste ja ettepanekute esitamist lihtsalt otsa. Jah, kaks asjalikku küsimust-kommentaari komisjoni naisliikmetelt Liisa-Ly Pakostalt, kes märkis, et vaid 2 punkti kogu suurest paketist EI sattunud tõsisema kriitika alla ning Mailis Repsilt, kes tundis huvi, kas kogu muudatustepaketiga midagi ka paremaks võiks minna võrreldes senise PGSi sõnastusega. Tähelepanuväärne oli, et Mailis Repsi küsimusele vastasid nii mõnedki kutsutud lühidalt kohapeal kui hiljem läbi lossi jalutades, et muudatusi on vaja küll!

Võttes omalt poolt kokku, et mille suhtes siis muudatusi oodatakse, kujuneb üha selgemalt välja üks ootus – PGS lahendagu kõik Eesti haridusvaldkonna probleemid! Sõna otseses mõttes põhikooli ja gümnaasiumi pidamise raamistikku andev seadus on justkui hariduse põhiseadus, mis ei saa sõnastamata jätta ühtegi erisust ega kohustust. Ei kipu ka eelnõu koostajad seda arvamust ümber lükkama, kuigi näen selleks küll tõsist vajadust olevat.

Kutseõppe teine maailm

Nädal varem, kui sama Kultuurikomisjon arutas Kutseõppeasutuse seaduse eelnõu, märgiti komisjonis täiesti tõsiselt, et arutlusel oleva eelnõu ning PGSi eelnõu olevat koostanud nagu kaks erinevat ministeeriumi! Nii erinevalt kõlavad kutseõppeasutuste käsitlemise ja üldhariduse puhul põhimõtted ja suhtumine, et lausa üleloomulikku pingutust nõuab ühise hariduspoliitika adumine nende dokumentide taga.

Minule isiklikult tundub, et oleme juba vähemalt kümnendi jagu rääkinud kutse- ja üldhariduse ühisest väärtustamisest, koostoimemomentide suurendamisest. Lisades siia veel tänase “püha lehma” kokkuhoiu, on kutse- ja üldhariduse käsitlemine nii sisulises kui füüsilises ruumis eraldiseisvatena, lausa jabur.

Tagasi muudatuste juurde, mida kokkutulnud siis PGSilt ootavad, tooksin välja kaks põhilist suunda: esimesena argumendid, kuidas esitatud visiooni tuleviku põhikoolist ja gümnaasiumist kui sellisest on võimatu rakendada (kuigi osad muudatused nagu täiendkoolitusrahad, palgad jm on juba käivitunud) tänases olukorras ning teine suurem lõik oli huvirühmade nägemus oma töölõigu paremast korraldamisest ning õiguste kaitsest. Mis on igati loogiline.

Rakendamiseks või pakendamiseks

Võttes ootused kokku: PGS on tõstetud ülimusliku reeglistiku staatusesse, millelt oodatakse alates juhistest omavalitsuste haridus-, kultuuri- ja sotsiaalelu korraldamiseks, koolide omapära väljakujundamiseks, õpetaja-ameti ettevalmistamiseks, koolijuhtide kompetentsi tõstmiseks kuni ootusteni kõigi asjaosaliste palgatõusuks, õppetöö sisuarenduse ja õpetaja-ameti väärtustamiseni.

Teisisõnu: ootused PGSile on kui ootused juhendile või rakenduskavale, mis peab praegusest sisult ja vormilt vaesuvast koolist välja juhatama. Just sellise juhise või PGSi rakenduskava puudumises näen minagi peamist probleemi. Koolide suutlikkus ja valmisolek teha sellist põhikooli või gümnaasiumi nagu seda ideaalis näeme, on väga erinevad. Väiksel osal on astuda veel lühike samm, aga enamusel koolidest on ees veel terve trepp ning juba esimese sammu astumine on ületamatult raske, kui selleks vajalik oskus ja tugi puudub. Ning siin ei aita koolipidajate ja -juhtide piiramine igasugu sunnimeetmetega alates paljude sisuliste instrumentide tsentraliseerimisest või seadusega kohustuste ladumisest.

Head kooli saab teha ka praegu

Kokkuvõtteks: head kooli saab Eestis teha ka praegu. Meil on selle kohta küllalt näiteid. PGS otseselt ei sega. Miks siis kõik seda võimalust ei kasuta, selles on küsimus. Ja siin tuleb välja veel üks moment, millele EÕL oma tagasisides Kultuurikomisjonile ka viitas – hariduse sisu kohta ei anna ei PGSi praegune ega uuendatud variant mingit vastust. Vastutust hariduse sisu eest on seni riik pidanud oma vastutuseks ja õigesti teeb. Aga kuidas seda saavutada, kui riigi vastutuse kohalt on PGS väga napisõnaline? Näiteks PGSi ja Haridusseaduse suurima kokkupuutekohana näeb muudatus ette sõna „pedagoog“ asendamist sõnaga „õpetaja“. Olemuslikult ei ole tegemist aga niisama väikese täpsustuse, vaid tõsise muudatusega, mis toob kaasa olulisel määral saginat nii hariduse sisulises kui koolikorralduslikus käsitluses. Välja peab tulema aga koolipere omal jõul.

Nii kerkis Kultuurikomisjonis üles küsimusi õpilasomavalitsuse rahastamisest, eksamite 50punktikünnisest, õpetajate tunnikoormuse äärmustest kui ka sellest, et tegelikult on tegemist seadusega, mida juba praegu ei täideta ning pole mingit põhjust arvata, et ka edaspidi täitma hakatakse. Sest osa koole lihtsalt ei näe oma jõududega ühtegi muud võimalust, kui teha nii nagu saavad, mitte nagu seadus seda ette näeb.

Arvan, et HTM teeks väga õigesti kui võtaks PGSilt maha selle paine, olla kõigi haridusmurede lahendajaks ja ajaloolise ülekohtu heastajaks. Selleks on vaja anda ette üldpilt, ehk üldine raamistik, kus näidatud iga hariduse ja koolielu korraldava seaduse ja määruse paiknemine ja mõjuala. Eraldada tuleb ettekujutustasand ja reaalsus ning seostada muudatused ka sisuga.

Ma ei kavatse jätta avaldamata tunnustust HTMile algatuse eest üldhariduse rahastamismudeli korrastamiseks, sest eks seda on ammu oodatud. (Kuigi enamus meist praegust skeemi ilmselt ei teagi, on üldlevinud arusaam, et mudel ei toimi. Kas uus mudel leiab rahastamispõhimõtete aluseks midagi muud kui õpilaste arv – kahtlen ning seega hakkab ka uus mudel pigem praegust süsteemi ümber tegema ja vigu parandama.)

Minu küsimus on selles, et väga paju pingeid, hirme, ebaõiglustunnet jmt on võimalik maha võtta kui näidata, kuidas toimub süsteemne väljapääsu rajamine. Ühest äärest PGS, teisalt Haridusseadus, siis rahastamismudel, kutseõppe regulatsioonid, õpetajate koolitus ning täiendõpe jne – seoste näitamine pole palju palutud, aga võimaldaks vältida ükshaaval algatuste seadmist tule alla ning seeläbi usalduse ja toetuse vähenemist. Täna PGSi läbisurumine Riigikogus ähvardab kraapida muudatustelt sellegi positiivse, mis sinna sattunud on ning järgmiste muudatuste jaoks enam usalduskrediiti ei pruugi jaguda. PGS ei ole hariduse põhi seadus ega saa ka vastutada kõigi hariduse murede ja ajaloolise ülekohtu eest, saati seda heastada.

———————————————————-

Siin EÕLi kirjalik tagaside Kultuurikomisjonile. Kohapeal tegi EÕLi esimees Margit Timakov ka sisuka ettekande, mida (nagu teisigi ettekandeid) võiks-peaks laiemalt kättesaadaval olla.

———-

Riigikogu Kultuurikomisjon 29.01.2013

 Eesti Õpetajate Liidul on hea meel, et seoses Põhikooli ja Gümnaasiumi seaduse muutmise eelnõuga (340 SE) on haridusmaastikul olnud rohkem mõtlemist ning arutelu nii koolivõrgu kui õpetajaameti teemadel. Samas oleme seisukohal, et PGS püüab hetkel selgeks rääkida hariduse vormilisi küsimusi, kuid sisulistele küsimustele nagu nt kvaliteetne haridus, õpetajate roll ning tähtsus koolikultuuris, üldharidus-ja kutsekoolide omavaheline suhe jne me PGS-st vastuseid ei leia.

 Eesti Õpetajate Liit (EÕL) lähtub oma ettepanekutes seaduse asetumisest hariduse tervikpilti ning sõnastab oma arvamuse PGS-st kolmest aspektist:

 koolivõrgu füüsiline korrastamine ja sellega kaasnevad probleemid

  1. põhi- ja keskhariduse sisuline lahutamine (üks seadus vs kaks seadust, rahastamine + erinevalt seatud eesmärgid õppekavas)

  2. õpetajatöö – kaasatus koolikultuuriruumis, tunnikoormuse piirmäär, kutsestandard, täiendkoolitus

 

KOOLIVÕRK 

Ebaproportsionaalse koolivõrgu pidamine on riigile ja maksumaksjale kulukas ja seega on hädavajalik leida vastused optimaalse koolivõrgu pidamisega seotud küsimustele. Näeme, et meetmed võivad eesmärki teenida õpilaste arvu kaudu klassides ja põhikooli ning gümnaasiumi lahutamisega, kuid sellega kaasnevad mitmed küsimused ja probleemid, millest suurimaks on see, et tänu kooli rollile ühiskonnas rikutakse regionaalset tasakaalu – eiratakse kooli kui kultuuri keskuse ja kogukonna identiteedi kandja ülesannet.

 Koolivõrgu korrastamist tuleks käsitleda ühelt poolt hariduse kättesaadavuse (füüsiline distants ja võrdsed võimalused) ja teiselt poolt selle kvaliteedi kaudu. Me näeme, et kvaliteetse hariduse võimaldamise eest lasub vastutus ka riigil.

 Ettepanek: PGSi lisada, millise osaga üldhariduses riik tegeleb, kuidas tagatakse hea hariduse kättesaadavus (õpetajate ettevalmistus, palgaküsimus, tugispetsialistide teenused) – hetkel puudub koolipidajal ülevaade riiklikest pikajaalistest haridusstrateegiatest ja sammudest ja abi ei ole ka haridusseadusest.

 Hetkel käsitleb PGS haridust kui vaid piirnormide ja koolimaja ehituslike küsimuste komplekti, kuid sisuline selgus riigi ja kohaliku omavalitsuse vahelistes küsimustes ja vastutuse jaotuvuses jätab muuhulgas õpetajad paljudes praktilistes küsimustes vastuseta. Haridusseadustike rägastiku vaakum tundub lämmatavat õpetajaid, koolijuhte, KOVe ja teatud mõttes ka riiki ennast.

 

PÕHI- ja KESKHARIDUS 

Hetkel on põhikool justkui vaid gümnaasiumi ettevalmistus, kuid lahutades võiks anda põhikoolile laiemat tegevusruumi, nt noorte seas võrdseid võimalusi pakkuva huvihariduse väljaarendamisega. Küsime: kas on mõistlik käsitleda põhikooli ja gümnaasiumi ühes seaduses, kutseõppeasutusi teises, kui mõlemad pakuvad keskhariduse võimalusi?

 

Väljavõte seletuskirjast: Gümnaasiumi õppekava, -õppemeetodid ning õppekeskkond peaksid seevastu toetama eelkõige edasise haridustee leidmist kõrgkoolis või kutseõppeasutuses. Kutseõppeasutuses edasiõppimist peab hindama gümnaasiumiga samaväärse edasiõppimise võimalusena. Täna peavad gümnaasiumi ja kutseõppeasutuse vahel tõsiselt ja sisuliselt valima vaid noored, kes lõpetavad eraldiseisva põhikooli. (rõhutus lisatud)

 

Ettepanek: PGS toob kaasa sisulise muudatuse põhikoolis. Põhikool kui põhitegija peaks olema nii koolikeskkonnalt kui ka sisult multifunktsionaalsem ja võiks saada kultuurikeskuse mõõtme. Kui füüsiline keskkond jääb PK ja G jaoks muutumata, ehk haridusasutused jäävad ühte majja tegutsema, kas siis seadus ei võiks näha sellistel puhkudel ette erisusi?

 

Kardame, et põhikooli- ja gümnaasiumi lahku löömine võib hetkel mõjutada hariduse kvaliteeti, kuna põhikool ei paku seal töötavatele õpetajatele piisavalt koormust ning meil ei ole riigis õpetajate ettevalmistuses piisavalt välja töötatud mitme aine õpetajate sisulisi programme.

 Küsime: Kas PGS on visioon või praegusest olukorrast välja liikumine? Kas PGSi muudatused arvestavad või peaksid arvestama ka praegust segadust haridusmaastikul? Tehakse seadust, mida on senini nt õpetajate tunnikoormuse kehtestamisel eiratud, kuid seda miks koolid seadust eiravad, miks koolidel kehvasti läheb, miks õpilased välja langevad PGS hetkel ei lahenda.

 

ÕPETAJATÖÖ

 Viimase aasta jooksul on EÕL kindlalt tähelepanu juhtinud üldhariduse rahastamismudeli ümbervaatamise vajadusele ja meil on heameel tõdeda, et riik on mudeli ülevaatamise ette võtnud, küsides nõu partneritelt. Hetkel aga piirab mudel nii koolijuhi võimalusi autonoomselt kooli koosseisu valida (vastupidiselt üldisele soovile haridust detsentraliseerida), kui personali tulemusliku töö eest motiveerida, kuna kehtestatud tunnimäärad on ees. Jättes õpetajatöös kontakttundide kehtestamise aga vabaks – millega EÕL ideaalselt toimivas haridussüsteemis printsiibina ka nõus on – võib koolides aga tekkida ettenägematu omavolitsemine, mis ei tagaks ei töörahu ega eesmärgiks seatud hariduse kvaliteedi tõusu.

 Ettepanek: Rahastamismudeli ümbervaatamise võtmes peame oluliseks arvestada õpetaja tunnikoormuseks mitte rohkem kui 16 tundi 35-tunnise töönädala sees. Hetke kehtivast rahastamismudelist lähtuvalt peaks olema õpetaja maksimum kontakttunnikoormus 21 tundi, kuna see on optimaalse rahastamismudeli aluseks (valikkursused miinimumis, kõik õpetajad on täiskohaga koolis töös).

 

PGSi muudatused ei näe kahjuks ette õpetaja suuremat võimalust koolikultuuri kujundamisel kaasa rääkida, mida EÕL õpetajate vastutuse ning rolli tähtsustamise huvides eeldab. Võimalus koolimeeskonnal kokku hoida on loomulikult ka täna, kuid konkreetselt nt koolisiseste motivatsioonisüsteemide väljatöötamist ei saa vaid eeldada. Õpetaja lähtub PGSi lugedes heast usust, et ka tema õigused on kaitstud.

 Ettepanek: Lisada § 71 punkti 4, et direktor „kehtestab kooli palgakorralduse põhimõtted koostöös õpetajaskonna esindajatega“ ja § 75 juurde „Õpetajal on õigus ja võimalus kujundada koolikultuuri kaasa rääkides nii kooli arengu, õppekava kui motivatsioonisüsteemide kujundamisel.“

 Õpetajate atesteerimiselt kutsestandardile üleminekul eeldame, et riik käitub vastutustundlikult ja õpetajatele kuni 2014 omistatavad ametijärgud, mille kehtivusaeg on viis aastat leiavad kajastust ka enda professionaalse arengu eest enam hoolitsenud kogemustega õpetajate palganumbris.

 Õpetajate kutsestandard on hea isikliku professionaalse arengu mehhanism, et tunnustada õpetajate erinevaid kompetentse,

 Ettepanek: Eeldame, et kõrgemal kutsestandardi tasemel töötavale õpetajale makstakse kõrgemat palka.

 

Selleks, et seaduse ideoloogia ka reaalselt haridusmaastikul toimida saaks, on sellele juurde vaja rakenduskava.

 

Üldiselt on EÕL arvamusel, et põhikooli- ja gümnaasiumiseseadus ei sega küll Eesti õpetajaskonnal oma tööd tegemast, kuid ei näe ette ka võimalusi seda paremini teha.

Margit Timakov

Eesti Õpetajate Liidu juhatuse esimees

 margit.timakov@gmail.com


2 arvamust teemale “PGS kui põhiseadus”

  1. avatar Margit Timakov ütleb:

    Kuna olin ka ise teisipäeval Kultuurikomisjonis kohal, siis võin kinnitada, et enamus tõstatatud kommentaare ja probleeme olid seotud rakenduslike küsimustega: kuidas reaalselt parandatud PGS-i ellu viia. Pean tõdema, et isiklikult üllatusin kuivõrd üksmeelsed tegelikult kõikide osapoolte arvamused olid. Loomulikult vaatab iga sihtrühm asju natukene enda vaatenurgast ja avaldab selle, kust king enim pigistab, kuid seekord tekkis küsimus, et kas ikka räägime kingast? Äkki oleme jalga tõmmanud vale jalanõu või pole päris täpselt aru saanud, millisel eesmärgil seda jalanõud vajame: sprindiks, balletietenduseks, matkamiseks, kraavi kaevamiseks, purjetamiseks või tantsuks.

  2. avatar Mihkel Kõrbe ütleb:

    Õigusalalt tulnuna on mul iseenesest kahju lugeda seisukohti, kus öeldakse, et seadus ei sega ühe või teise asja tegemist ja samas ka ei soodusta – sellisel juhul näen tühinormi, mis ei täida oma eesmärki ning on seadusloome seisukohalt raisatud ressurss. Toetan samas nii PGSi kui ka muudatusettepanekuid lugenuna, et õpetaja seisukohast väga sisulisi muudatusi ei teha – me ei tõsta sisuliselt hariduskvaliteeti. Nii nagu Margit mainis, ei saa me aru, mis eesmärgil päris täpselt on see ette võetud. Artiklis väljendatud küsimusel – ehk me kipume selle seadusega haridusvaldkonda ülereguleerima – vastaksin ma hetkel pigem ülereguleerimise pooldajana – oleme muutuste teel ning pigem lööme ühe naela rohkem, kui laseme esimesel tuuleiilil onnikese ümber puhuda. Alati saab ju minna üksikult üldisemale ja vastupidi – samas hetkel tagab piisav täpsuseaste võimalike eritõlgenduste pärast tekkinud arusaamatuste ennetamise.