Nädala arvamus avatar

Elementaarne! – Absurdne!

Margit Timakov õpetaja, EÕLi juhatuse liige
Avaldatud: 19 detsember 2012
Lisa arvamus

Sama seosetu nagu on selle loo pealkiri, on hetkel ka erinevad killud meie haridusmaastiku pildil.

Kas asi on tõesti juba nii absurdne, et minister peab avalikult üle kinnitama (Postimees, 10.12.2012), et õpetajate palk peab ikka õpetajateni jõudma? Kuhu või kelleni see siis senini jõudnud on? Midagi on ikka väga valesti, kui nii elementaarsed asjad paigast ära on. Kas oleme sunnitud järgmisena seaduses tõdema, et seadus on ette nähtud täitmiseks? Kui kõne (nt osapoolte vaheline diskussioon) ei edene, siis tuleb aabitsatõdede ehk tähestiku juurde tagasi pöörduda.

Absurdne on see, et senini ei ole suudetud Eesti hariduses aga isegi ABC-s kokku leppida, sest keskendutakse liiga palju sellele, kellel on õigus, kellel mitte, unustades selle, MIS on õige. Emotsionaalseid süüdistusi jagub, kuid sihikindlaid ettepanekuid napib või siis pakutakse neid „valede“ inimeste poolt. Tundub, et aastatega on erinevatel osapooltel hariduses (kuid kas ainult?) ülesanded segamini läinud ja ühise asja ajamise asemel nokitseb igaüks heal juhul enda terakese kallal. Seda tehakse tihtipeale pea maas, kaugemale vaatamata, ühisest visioonist rääkimata. Ega eriti kaugele nende lühiajaliste kiirete otsustega ei jõua ja elementaarne on see, et Eestil ei ole (inim)ressursse raisata.

Absurdne on, et kuigi tehakse koostöö tegemise nägu, siis ei ole koostoimetamise põhireegleid kas kokku lepitud või ei olda neist ühiselt aru saadud, usaldus puudub. Samas on arusaadav, et meie ühistoimetamise oskus sai aastakümnetega kannatada ja see on visa taastuma, sest teatud mõttes on kindlam kahtlustada halvas. See meid täna aga edasi ei vii.

Elementaarne on aga see, et teatud ühine siht ja eesmärk aitab ka erinevate arvamuste puhul kohale jõuda. Kui teame, mida me eesti hariduselt tahame, mida ootame riigilt, mida KOV-lt, mida koolilt, mida koolijuhilt ja mida õpetajalt ning kuidas on ühiskond valmis selles protsessis osalema, kaasa aitama, siis saame kindlasti soovitule lähemale.

Elementaarne on see, et haridusotsuseid tehes kaasatakse ka haridusega iga päev seotud inimesed mitte selleks, et neil rääkida lasta, vaid ikka selleks, et ühiselt üllaid ideid aidata ka reaalselt ellu viia, sest mis kasu on vaid kaunitest sõnadest valimislubadustes, kui need üksnes paberile jääma mõeldud ongi.

Absurdne on see, et nii olulist teemat nagu pealekasvava põlvkonna õpetamine ehk iga lapse areng veab mitte ühiskonna soov ja tahe midagi paremini teha, vaid poliitiline võimuiha, mille heaks näiteks on tekkinud tüli ühendkooli juhi koha pärast Jõgevamaal.

Ehk ei ole mõtet süüdlaste otsimise ning vastandumise ringmängu mängida; ehk ongi nüüd käes see aeg, kus ühised soovid-ideed välja käia, neist ühised eesmärgid seada ning üheskoos edasi liikuda. Olen kindel, et need, kes kardavad, et elu liiga igavaks muutub, saavad üllatuse osaliseks, kuna piisavalt pinget pakub haridusmaastik ilma omavahel vastandumata niikuinii.


Comments are closed.