Õpetaja roll osalevas juhtimises, Õpetajate palk avatar

Jõulu- ja palgarahu otsingul

Peeter-Eerik Ots õpetaja, EÕL liige
Avaldatud: 29 november 2012
Lisa arvamus

Lähenev aastalõpp kisub ärevaks. Ühelt poolt on elevus justkui rõõmus, kui pöidlad pihus oodatakse, et lubatud palgatõus KOVidesse ning sealt otse õpetajateni jõuaks. Teisalt on aru saada, et niiväga kui ka tahaks, seegi kord ilma “aga”deta ei pääse. Esiteks ei ole selgust selles osas, mis kujul palgatõus iga konkreetse õpetajani jõuab. St, kas mingi töölepingu vormi puhul lisab tööandja lepingumuudatuse punkti uue suurema palganumbriga või tähendab see sisuliselt uusi töölepinguid. Uus tööleping tähendab uut kokkulepet tööandja ja töövõtja, ehk koolijuhi ja õpetaja vahel. Erasektoris tähendab see arenguvestlust, kus tööandja kiidab töötajat hea töö eest ning koos palgatõusu kokkuleppega arutab läbi ka töötaja tööülesanded. Koolide puhul on asi keerulisem ja seda mitte üksnes emotsionaalselt. Mitmed õpetajad on avaldanud kartust, et kui palgatõus ei tule automaatselt, tähendab töölepingu läbi vaatamine suurt võimalust, et õpetaja lahkub sellest vestlusest pigem kaotajana.

Ning kartuseid on erinevaid. Üks kartuseliik on selline, et koolijuht on lihtsalt niivõrd ebapädev inimene, et talle ei tohiks usaldada autojuhi lubegi, rääkimata koolikollektiivi juhtisest. Kuigi ise ei ole sellise koolijuhiga otseselt kokku puutunud, olen neist kuulnud. Ei tea, mis alusel arvutatud, aga ligi kolmandik koolijuhte põhjustavat neid hirme.

Teine liik kartuseid on seotud õpetaja töökoormuse ja -kohustustega. Õpilaste arvu vähenemine on toonud paratamatult kaasa olukorra, kus riigi poolt võib tõusta küll pearaha “per laps” aga kokkuvõttes kooli eelarve pigem kahaneb. See omakorda tähendab, et kui väheneva töömahu juures ühele osale paremat palka maksta, tuleb hakkama saada vähema arvu õpetajatega. Selle kartuse liigi põhjustajaks on piirkonna negatiivne iive, millele omavalitsus ei ole erinevatel põhjustel tahtnud otsustavalt reageerida.

Ning siis töökohustused, mille puhul õpetajal on hirm, et isegi samaväärse töökoormuse juures, on tema konkreetne panus kooliellu jäänud väheseks. Mõni õpetaja tundub kui energiapomm fenomenaalse energiavaruga, mida jagub nii tundide- kui koolivälise elu korraldamiseks. Kui vaid seda kõigil jaguks.

Tööpanuse hirmul on kõige omapärasem tekkemehhanism, sest just ülisuur „välja võideldud“ täiskoormus töötab risti vastu eesmärgile olla see “hea” õpetaja. Siinkohal koputan koolijuhtidele mõistusele, sest Sina oled see, kellel võim paindlikuma töökorraldusega õpetajate individuaalseid võimeid rohkem kasutada.

õpetaja + vallaametnik

Teine teema, mis haridusavalikkust ärevaks teeb, on tugitöötajate palga küsimus. Midagi erilist justkui polekski – riik saadab õpetajate suunas teele arvestuslikult üle 10 protsendi suurema palgaraha, aga ühtlasi tuletab koolipidajatele meelde, et see on üksnes õpetajatele. Sotsiaalpedagoogid, koolipsühholoogid jt tublid töötajad tuleb tellida juba koolipidaja enda rahakoti pealt nagu omavalitsustes töötab igasugu vahvaid spetsialiste, nõunikke, juhte. Erinevalt paljudest muudest omavalitsuse ametnikest või teistest kuluartiklitest, on mõne haridusasutuse töötaja pidamine omavalitsusele seadusega pandud kohustus.

Taas kord – probleemi justkui poleks, eeldusel, et kool(id) on ka KOVi prioriteet ning kui on ikka juba põhikooli ning gümnaasiumi jagu lapsi, on omavalitsus tubli ja jätkusuutlik. Sellisel juhul võib viimastel päevadel meedias esile kerkinud probleemi pidada pigem omavalitsuste arusaadavaks katseks survestada riiki lisaks õpetajatele ka muu personali osas OVile toetust suurendama. Proovima ju peab.

Teisalt ma ei ole isegi kindel, kas esile toodud häda pole mitte pigem ajakirjanduslik initsiatiiv ja kunstlik vastasseis. Vastaks ma isegi küsimusele: “kas olete rahul kui peate hakkama nüüd ise oma kohustuste eest maksma?” pigem eitavalt.

Aga olukorda see ei muuda. Õhus on ärevust. Tunda on, et riik peab ennast puhtaks poisiks, sest kõik justkui hästi. Murelikud õpetajad ja koolijuhid pööraku oma pilgud nüüd koolipidaja, ehk KOVi poole, mitte riigi poole. Ja taas kord on koolipidajatele antud torge koolivõrgu ja -rahastamise korrastamiseks.

Reaalselt on aga loodud olukord, kus meie hariduse sisulised vedajad, ehk koolijuhid ja õpetajad ei saa samaväärselt sellise vembu üle rõõmustada. Koolipidajatest omavalitsused on näidanud ennast riigile vääriliste väänikutest partneritena ja arusaadavalt on põhjendatud nõrgema osapoole, ehk koolipere kartused, mis tegelikult aasta 2013 kaasa toob. Isegi kui väga tahaks, ei ole ei õpetajatel ega koolijuhtidel praegu võimalik olukorda sekkuda, sest võti on riigi ja KOVide käes.

Väärikas võistlus oleks nüüd selline: võitja on see, kes selle ärevuse maha oskab võtta ja täiskasvanulikult retoorika asemel ka tegevuskava välja pakub. Saabki jõulurahu saabuda.


Comments are closed.