Õpetaja roll osalevas juhtimises avatar

Kuidas tulla toime pankrotiga koolis

Mihkel Kõrbe õpetaja
Avaldatud: 25 oktoober 2012
Lisa arvamus

Osaledes Pärnu Juhtimiskonverentsil kõnetas mind Swedbanki peadirektori Priit Perensi ettekanne, kus ta keskendus ärilise uuestisünni võimalikkusele Eestis. Mis võiks olla pistmist ärilisel reinkarnatsioonil ja Eesti koolil?

Nii nagu ärimaailmas on oluline efektiivsus, on mõõdetavad tulemused olulised ka haridusmaastikul – vähemalt sellise mulje tekitab meedia. Kui äri ei edene ja toimib ebaefektiivselt on pankrott käega katsuda. Kui koolid ja koolivõrk üldisemalt toimib ebaefektiivselt, on hariduse kvaliteedi langus samuti märgatav. Esimene paralleel on loodud. Ma ei väida, et saame hariduse puhul mõõta kõike kasumlikkuse ja efektiivsuse järgi, kuid oma seosed on seal olemas ja peame silmitsi seisma paratamatusega, et ümberkorraldused, nii nagu seda tegid ettevõtted majandussurutise ajal, on vajalikud ka nüüd, kui demograafiline situatsioon on muutunud ning olemasolev koolivõrk end ei õigusta enam. See on kõige üldisem tasand, mis mind mõtlema pani. Aga kaevume sügavamale – klassiruumi ja õpilane-õpetaja tasandile.

Priit Perens tõi välja kolm asja, millel ühiskondlikud suhted põhinevad: hirm, usaldus ja sinna juurde ahnus. Kas koolis on asjad teisiti? Tean, et mul endal olid koolis ja hiljem ülikoolis õpetajad-õppejõud, keda kardeti, neid kellega oli avatud ja usalduslik suhe, ning need, kellelt oli vaja lihtsalt hinne kätte saada põhimõttel – nii vähe kui võimalik, nii palju kui vajalik. Õpetajana on ilmselt samuti, on klasse ja õpilasi, kelle käitumise ees tunned hirmu, on neid kellega on usalduslik suhe ja ahnus väljendub õpetaja soovis, et tema aine on hästi õpitud, prioriteetne ja saaks maksimaalselt tähelepanu õpilaste poolt. Sõna „krediit“ ise tähendab ladina keeles usaldust – kui palju krediiti anname me õpilastele ja vastupidi?

Minu jaoks avaldub nö pankrott õpilase poolt siis, kui tema õpimotivatsioon, õppeedukus ja käitumine teevad läbi drastilise languse. Kui ettevõtluses on pankrott likviidsuse puudumine, siis koolikontekstis on õpilase kui ettevõtja likviidseteks vahenditeks motivatsioon, õppeedukus ja suhted – kui need on korras, siis on õpilane edukas ja juhib oma ettevõtmist – õppimist – hästi. Kui tekivad õpilase vahendites negatiivne kassavoog, siis on õpilane lähenemas enda pankrotile – ta laseb õppimise käest. Kui panganduses on osapoolteks ettevõtja ja pank, siis koolis õpilane-õpetaja, seda just klassiruumi tasandil. Nii nagu on pankadel erinevaid viise ettevõtete pankrotiga toimetulekuks, on meil ka õpetajatena neid võimalusi mitu.

Nii nagu pankroti puhul peame analüüsima ka koolis sellistel rasketel hetkedel nii enda kui õpilaste käitumist – milline oli õpilase käitumine ja kuidas mina õpetajana reageerisin? Palju mõjutas tekkinud olukorda keskkond (kool tervikuna, kodu, inimsuhted)? Kuidas ja millal teavitati osapooli tekkinud olukorras? Kuidas üks või teine osapool käitub? Kui suur on tekkinud kahju – kuidas saab inimsuhted, hinded jne taas korda?  Need on küsimused, mida mina küsin enda käest, kui näen probleeme oma õpilastega.

Kuidas käituvad pangad ehk kuidas käitume meie õpetajatena? Ega sellele ühest vastust ei ole. Minu jaoks on kõige olulisem antud teema puhul, tulles tagasi „krediidi“ mõiste  juurde, usaldus – kuidas taastada sellel hetkel õpilase suhtes devalveerunud usaldus ja kas see on üldse võimalik. Mälu pikkus on erinev – ühte asja unustame kiiremini kui teist. Kui õpilane on sattunud oma õppeedukusega nö pankrotti, siis olen mina tähtsaim inimene, kes saab teda aidata – pakkudes konsultatsiooni, järeltööde tegemise võimalust, kõige üldisemalt tuge. Nüüd aga kui õpilane rikub seda usaldust, näiteks jätab korduvalt ilmumata konsultatsiooni, hoolimata korduvatest võimalustest ei ilmu kohale järeltöö ajaks ja toob fantaasiaküllaseid vabandusi, siis kuidas säilib mul õpetajana usaldus või kui seda usalduslikkust on juba kuritarvitatud, kas õpilasel ja mul endal on võimalik see suhe taastada?

Millal ei soovi pank ehk meie kontekstis õpetaja aidata? Kui õpilane ruttab veerandi lõpus viimasel hetkel  viite  kontrolltööd tegema – kui nüüd ei saa, siis on ka kõik. Selline vastutustundetus tekitab usaldamatust, kui ta sellel veerandil nii käitus ja suhtus, kes ütleb, et ta seda ei korda – milline eetline probleem tekib õpetajal, kas päästa või andagi vastutus õpilasele, iseasi, kas ta sellega toime tuleb. Suhtumine, et ma homme hakkan õppima, järgmisel veerandil kindlasti on paremad hinded – praegu on lihtsalt palju võistlusi ja sügisväsimus jne. Kas õpetaja säilitab usu paremasse homsesse või on usaldus kadunud? Õpilane tuleb, lööb klassiukse peaaegu jalaga lahti ja nõuab järeltöö tegemise võimalust, hoolimata olukorrast, kus ettenähtud 10 tööpäeva on ammu möödas või on solvunud, miks õpetaja ei leia just tema jaoks sobivat aega järeltööde tegemiseks – käitumine, mis ühele õpilasele, kellel on tekkinud koolis probleeme, selle hetkel omane on, on õpetaja jaoks nördimust tekitav. Millal tekib õpilasel arusaamine, et õpetaja on inimene – viisakas käitumine on üks usaldusliku ja koostöise suhte alus. Õpilane eeldab, et pärast lahmivat sõimu peabki õpetaja laskma ta järeltööle ja pärast on hea öelda, kuidas sai õpetaja paika pandud – ka õpetaja inimesena seisab oma vajaduse eest – olla väärtustatud ja saada viisaka käitumise osaliseks.

Õppeprotsessis ja ka inimsuhtes on ka kooli tasandil oluline usaldus ja toimetulek sellega, kui usaldus on kadunud. Mõnikord me ei saagi seda usaldust taastada, kuid oluline on, et me nendest olukordadest õpiksime ja annaksime õpetajatena kui elukogenuma osapoolena eeskuju ja lootuse neile „pankrotistunud“ väikestele ettevõtjatele tagasi. Oluline ei ole mitte see õppeedukuse, motivatsiooni jm madalseis, vaid kuidas me selles olukorras käitume ja hindame adekvaatselt oma rolli. Nii nagu julgustas Priit Perens, et ärimaailmas on taassünd võimalik, usun ma siiralt, et kui me usume, et igal lapsel Eestis on õigus väga heale haridusele, on ka koolis võimalik nende väikeste ettevõtjate reinkarnatsioon.

 


Comments are closed.