Koolitöö korraldus avatar

AAA ehk arhitektuuri avatud akadeemia

Veronika Valk (an)arhitekt, RMIT ülikooli doktorant
Avaldatud: 13 september 2012
Lisa arvamus

Arengupsühholoog Howard Earl Gardner eristab vaimsete võimete paljususe teoorias kaheksat intelligentsuse vormi

Loengusarja vorm on, naljaga pooleks, hea meetod kontrollimaks selle teooria paikapidavust. Joonistamine ja maketeerimine, olgu see virtuaalne või füüsiline, pole täna enam ainsad arhitekti väljendusvahendid ning Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri teaduskonna avalike külalisloengute sari on pakkunud mõtteruumi värsketeks assotsiatsioonideks — loengute käigus kuulajate-vaatajate peades tekkinud seosed võivad küll olla ajutised ning muutlikud nagu ilmateade, kuid nende mõjud võivad osutuda hoopis pikemaealisteks, mis on ehk ka üks loengusarja eesmärke.

Arhitektuuriga tegelemisega paratamatult kaasas käival mõtlemisprotsessil on peale ruumilise kindlasti oluline koht ka verbaalsel väljendusel. Sealjuures on viimane vahel päris hea töövahend selgitamaks igasuguse sekkumise või sekkumata jätmise tagamaid ning põhjusi, ilma milleta ei pruugi laiemal üldsusel õnnestuda ka ruumilisi tulemusi päris adekvaatselt hinnata. Lektorid, kes on palutud sarja raames projekte ja uurimistöid esitlema on siiani olnud head esinejad, kes oskavad oma eksperimentaalseid töid ja tegemisi, ideid ja mõttesuundi artikuleerida nii akadeemilisel kui argisel tasandil. Oskussõnavara leiutamine käib siin käsikäes tärkavate tehnoloogiate arendamise ja uute materjalide katsetamisega.

Loengusarja formaat on kui ajas ja ruumis mobiilne arhitektuurigalerii, kus erinevad lähenemised, oskused, ideed ja lahendused rulluvad kuulaja-vaataja jaoks lahti kogemuslikult, siinsamas Tallinnas, samm-sammult, kahenädalases rütmis. Veelgi enam, tänu autori kohalolekule on erialasel publikul ning tudengkonnal silmast-silma küsimuste esitamise ja vestluse arendamise võimalus. Lisaks loengule on lektorid harilikult palutud ka tudengite koolitöid arvustama, mis loob isiklikumat laadi kontakti külalise ja kohaliku konteksti vahel ning loodetavasti aitab omal moel seetõttu kaasa ka koolidevahelise suhtluse arengule rahvusvahelisel tasandil.

Tundub enesestmõistetav, et arhitektuuri-praksise alustalaks on arhitektuuribüroo, arhitekt. Nii nagu kunstnik jagab oma loomingut seda teistele esitledes — galeriis, performance’ina jne — jõuab arhitekti looming inimesteni hoone, maastiku või publitseeritud projektina. Samas on arhitektuuri-praksise kui igapäevase tegeliku uurimistöö baasiks stuudio, büroo, töötoa-laadne koostööprotsess. Leiutamise labor peitub praksises endas ja areneb tihti tänu kollegiaalsele sõbralikule arvustusele, omavahelisele mõõduvõtmisele ja töövõtete võrdlemisele.

Niisuguse tõdemuse teadvustamise tulemusena on — algusega Austraaliast — maailma ja eeskätt Euroopa arhitektuurikoolides jõudu kogumas praksise-põhise doktorantuuri vorm.2 Meisterlikkus on enamat kui spetsialisti oskusteave. “Arhitektuuriakt”, mis vastaks sootsiumi tänastele tegelikele maailmaparanduslikele ootustele, nõuab nii sotsiaalset, majanduslikku, poliitilist kui tehnoloogilist uuenduskuuri. Ja kus mujal leiab ideaalse pinnase nende jõujoonte koondamiseks, kui et akadeemias. Eriti juhul, kui tal on samas käepärast rahvusvaheline, olemuslik ja sidus kokkupuude ehitatava reaalsuse ja praktiseerivate kolleegidega.

See, et arhitektuuribüroos luuakse igapäevaselt uut teadmist, mis praktikas tõesti väljendub lõpuks majade, planeeringute, maastike ja muuna meie ümber, aga mille sisu, põhjuslikkus ja tagamaad — see uus teadmine ise — jäävad tihtilugu avamata, ongi ehk üks praktikapõhise uurimistöö olulisemaid uuendusi, mida loenguseeria nüüd loodetavasti ka laiemalt esile toob. Loengud avavad mitte ainult ühe või teise hoone kavandamise kontseptsiooni või tehnoloogilise iva, vaid tervikuna ka ühe või teise büroo praktika-mustri, partnerluste plussid ja miinused, töörütmi ja tellijavaliku — ehk teisiti öeldes büroo filosoofia või toimimismudeli selle laiemas tähenduses.

“Loov-praktikute loodusloo” ehk teisisõnu meie silme all lahti rulluva praksise-põhise (või praksise poolt juhitud) uurimistegevuse võlu seisneb selles, et ta joonistab võrdluspildi, mismoodi ruumiloome3 praktikad maailma eri paigus neid jõujooni “kokku jooksutavad”. Inimene õppivat paremini teiselt inimeselt kui et mõnest abstraktsest süsteemist. Seetõttu võib EKA külalisloengute sarja pidada ka omamoodi alternatiivseks praktika-põhiseks kollegiaalseks õppevormiks, kus mitmelt kontinendilt pärit ruumiloojad toovad meile koju kätte oma metodoloogiad ja taktikad, kogemused ja võitlused, strateegiad ja lahendused.

Dekaan Toomas Tammis on artiklis “EKA arhitektuuri teaduskonna avalike loengute sarjast”4 sõnastanud loengusarja olemuse ja eesmärgid väga selgelt ja hästi — loengusari on olemuslik ja loomulik osa EKA arhitektuuriharidusest, praktiseerivatele arhitektidele võimalus täiendkoolituseks ja laiemale publikule arhitektuuri avatud akadeemia, kus lisaks praktiseerivatele arhitektidele võib vahetevahel sekka juhtuda ka mõni teoreetik, disainer, kunstnik, koolijuht või muu — heas mõttes — staar.

Loengud on järelvaadatavad

http://www.artun.ee/avatudloengud/index.html

Kevadsemestri külalisloenguid toetasid Eesti Kultuurkapital, LHV pank, Norra saatkond, Hispaania suursaatkond, Saint-Gobain Ehitustooted AS, Weber ja Eesti Kunstiakadeemia.

1 keeleline, loogilis-matemaatiline, muusikaline, ruumiline, kehalis-kinesteetiline, inimestevaheline (suhtlemis-), sisemonoloog ehk enesetunnetus ja võime eristada elusobjekte (naturalistlik intelligntsus)

2 Vt nt “Architecture & Design BY PRACTICE, BY INVITATION. Design Practice Research at RMIT”, L.v.Schaik, A.Johnson, School of Architecture + Design, RMIT University 2011

3 Lisaks arhitektidele ka urbanistid-planeerijad, sise- ja maastikuarhitektid, disainerid, insenerid jpt

4 Toomas Tammis, Sirp 02.03.2012


Comments are closed.