Nädala arvamus avatar

Vaidleme, aga initsiatiivi ei tohi karistada

Peeter-Eerik Ots õpetaja, EÕL liige
Avaldatud: 6 aprill 2016
Lisa arvamus

Igasugune „era“ tähendab kõige rohkem initsiatiivi päritolu, sõna teine pool näitab valdkonda, milles see initsiatiiv väljendub. Erakoolide rääkides seostub sõna „era“ paraku „eraomandiga“, kuid peaksime mõtlema, et eraalgatus ja initsiatiiv on kooli puhul palju kaalukam näitaja kui omandivorm.

Teeme Ära, Toidupank, asumiseltsid, mitmesugused liidud ja ühendused on era-algatuslikud, ehk initsiatiiv ei pärine avalikust sektorist. Tegelikult täidab enamus neist algatustest kas osaliselt või täielikult seda niši, kus omavalitsus ja riik juba tegutsevad. Ju siis ei ole see piisav, mida KOV või riik teevad või veelgi parem variant – inimesed väljendavad oma soovi panna ise käed külge ja teha seda veelgi paremini. Näiteks asumiseltsid täidavad tegelikult seda ülesannet, mida peaks täitma kohalik omavalitsus, nad tõstavad meie enda elukeskkonna kvaliteeti. Kuigi pika hambaga, aga ka praegune Tallinna linnavõim on leidnud võimalusi asumiseltside ettevõtmisi mõningal määral toetada. Sest see ei ole raha toppimine mutiauku, vaid konkreetse usalduse saavutanud initsiatiivgrupi poolt ellu kutsutud usutavatesse algatustesse. Minu meelest on see täiesti aktsepteeritav, sest Tallinna avaliku ruumi kvaliteet on sisuliselt null.

Eraalgatuslikud koolid ei erine muust eraalgatusest. Initsiatiivi põhjuseid oma kooliga tegeleda on üldjoontes kaks – umbusaldus munitsipaalkooli suhtes või siis veelgi inimlikum, ehk tahtmine ise ka midagi ära teha. Esimene põhjus võib olla suunatud mõne konkreetse piirkonnakooli poole, kuhu mingil põhjusel ei soovi oma lapsi õppima panna, aga ära kolida ka ei soovi. Kui see umbusaldus kohtub teise väga tänuväärse teguriga, milleks on ettevõtlikkus, võibki tulemuseks olla uus kool. Muidugi võib öelda, et kui oled rahulolematu ja väga indu täis, võid minna ja kaasa lüüa… aga kus? Tõenäoliselt oleks olukord natukenegi teine, kui linna ja riigi tasandil oleks loodud reaalsed kodanike kaasamise instrumendid.

Kuigi probleem on väga tõsine just Tallinnas, ei ole see üksnes pealinnas leviv nähtus, erakoole tehakse ka mujal. Ja tehakse ka selliseid, kus ei tule maksta vanematel eraldi õppemaksu, sest omavalitsus teeb kooliga koostööd. Riigi silmis ei peaks olema vahet, kuidas omavalitsus õppetöö korraldab – kas otsustab ta selleks võtta oma palgale head õpetajad nagu praegu või laseb selle korraldustöö teha entusiastidel erasektoris. Riigi jaoks on need mõlemad variandid teatud mõttes „era“, selles mõttes, et ei ole riigi korraldada.

Kui nüüd jõuda sinna, kas munitsipaal ja erakoolides pakutaval on õpilaste jaoks vahet ja kas sellel võib olla erinev hind, siis – jah.  Mitmed omavalitsused, sh Tallinn, on väga selgelt näidanud, et see, milles seisneb õppimisprotsess ja kuidas seda toetada, polegi peamine ning nad lihtsalt ei oska midagi kulukate vähese funktsionaalsusega hoonekobakatega peale hakata. Nimetades neid kobakaid jätkuvalt koolideks, on võimalik vastutust hägustada. Tegemist on selgekujulise huvipuudusega, ehk sellega, millele vastukaaluks enamus erakoole ellu on kutsutud.

Minu jaoks ei ole erakoolide puhul kõik selge. Näiteks olen ma kohanud juhuseid, kus kooliga tehaksegi algust konkreetselt oma põnnide jõudmisel kooliikka ning soovides neile parimat, ei mahu munitsipaalkool võimalike valikute hulka. Otsides-leides mõttekaaslasi, saadakse kokku selline hulk õpilasi, kelle pearahast on võimalik juba ka õpetajate palk välja maksta. Võib juhtuda, et nendeks õpetaja(te)ks on teiste hulgas lapsevanem(ad) ise, sest nad on väga motiveeritud ja sajaprotsendiliselt pühendunud – oma lapsed ikkagi. Aga kui oma lapsed kasvavad välja, kas säilib entusiasm ja õhin, mis olid käivitavaks mootoriks. Rahaliselt ilmselt väga kasumliku äriplaaniga tegemist ei ole. Ma olen kindel, et iga kooliga tehakse algust väga läbimõeldult kõige paremaid eesmärke silmas pidades, aga ma kuidagi ei tahaks, et õhina raugemise mõjud jõuaksid lasteni. Vihjena erakoolidele – selle ohu maandaks kui ütleme 2/3 õpetajatest oleks õpetaja kutsega, sest paremat garantiid õpilastele on raske täna leida.

Esitades küsimuse teistpidi, kas lapsevanemad oleksid nõus maksma rohkem, et nende lastele oleks tagatud parim võimetekohane areng lasteaias ja koolis, ma arvan, et jah. Lihtsalt ei jätku selleks võimalusi ja teiseks – mille eest siis maksumaksjad praegu maksavad!? Riik on andnud ülesande, ressursid ja vastutuse kohalike omavalitsuste kätte ja ajagu see asi joonde. Kui omavalitsus ei saa hakkama ülesandega ja riik ei saa hakkama omavalitsustega, oleks igati põhjendatud usin järgmiste variantide otsimine, mitte kodanikualgatuse tasalülitamine. Vastupidi, ette võtlikkust, initsiatiivi ja huvi panustada paremasse ühiskonda, peaksime siin riigis väga jõuliselt toetama.

 


Comments are closed.