Nädala arvamus avatar

Miks mitte?!

Margit Timakov õpetaja, EÕLi juhatuse liige
Avaldatud: 26 august 2015
Lisa arvamus

Mis oleks, kui Eestis kehtestataks õpiaasta, öeldaks ametlikult ja avalikult, et õppimine on meie, eesti kultuuri, rahva ja ühiskonna püsimajäämiseks esmatähtis, meie oma nokia. (Nokia turuväärtuse langusega ei ole see enam parim sümbol, aga loodan, et saate aru, mida mõtlen).

Ja mitte ainuüksi ei öeldaks, mitte ainuüksi ei mainitaks kusagil dokumendis (olgugi, et suur ja tähtis ja oluline), vaid seda tähistataks ja tähtsustataks ühiskonnas kõikides valdkondades.
Inimene, kes vähegi tööd teeb, kaasa mõtleb ja teistega suhtleb õpib niikuinii, aga mida saaks juurde anda see, kui ta õppimist endale ka teadvustab.

Mis oleks, kui iga inimene Eestis tahaks õppida ja juurde õppida ja vajadusel ümber õppida? Mis oleks kui õppimine oleks meie populaarne rahvasport, edastades isegi jalgpalli ja korvpalli ja suusatamist, sest neidki on ju vaja õppida!

Mis oleks, kui meie riigis õpiksid heameelega lapsed ja vanemad ja õpetajad ja koolijuhid, tööandjad ja ettevõtjad, muusikud ja näitlejad, ja poliitikud? Ennekõike ehk just poliitikud, sest nemad rahvasaadikutena on ju kõikidele näha ja neil on suurepärane võimalus olla hea eeskuju. Mis oleks, kui õppimine oleks õhinapõhine, täitsa iseenesest, sest inimloomuses on avastada ja küsida, uurida ja põhjendada?

Mis oleks kui lisaks uutele teadmistele õpitaks rohkem ka kuulama teist inimest enda kõrval, oma lapsi ja vanemaid, veidi teistmoodi mõtlevat naabritki ning erinevalt probleeme lahendavat kolleegi?

Kas sellest midagi ka teistmoodi oleks? Kas midagi muutuks?

Täitsa kindlasti muutuks! Vähem oleks siis solvamist ja solvumist, kisamist ja kibestumist. Julgeks isegi loota, et masenduste ja terviseprobleemide hulk kahaneb, nagu ka enesetappude ja üledooside. Ennasthävitava käitumise asemel tuleb ennasthindav käitumine. Adekvaatne minapilt. Inimesed oleksid rahulikumad ja toetavamad – nad saaksid aru, et nii nagu nad ise soovivad toetust, saavad nad toetada ka neid, kes on nende ümber. Rohkem oleks hoolivust ja märkamist.
Lisaks sellele ei ole vist raske ette kujutada, et arenemisvõimelises ehk õppivas ühiskonnas elavneb ka majandus ning areneb loovus ja loomingulisus.

Muinasjutt? Kindlasti mitte – täiesti reaalne elu. Õppimine avab reaalselt uksed. Õppimine saab reaalselt muuta igaühe jaoks midagi paremaks. Võiks öelda, et meil on kiiremas korras õpiaastat vaja. Õpiaastat, mille käigus kogu ühiskond teadvustab endale selle imelise oskuse – õppimise – võlusid ja valusid. Kuid seda mitte õppimise enda pärast, vaid õppimise kui olulise osa pärast ühiskonna valikutes ning edasi liikumises (versus passiivsus ning valimata jätmine, mugavustsoon ja paigalseis).

Kes ja kus kaugel seda õpiaastat siis korraldama hakkab? Mina kavatsen alustada iseendast. Miks mitte?


Comments are closed.