Õpetaja kutse avatar

Mõne meelest vist futuroloogia vallast

Mihkel Kõrbe õpetaja
Avaldatud: 31 detsember 2014
Lisa arvamus

2014. aasta lõppedes vaatan korra tagasi hariduspõllu harimisele – mis tehtud ja tegemata? Üheks hariduse imeloomaks on muutunud MÕK (muutunud/muutuv õpikäsitlus). Seda imelooma on tutvustatud ka Eesti meedia arvamusartiklites ning hea on tõdeda, et ta hiilib vaikselt ringi juba mõnedes Eesti koolides.
Rääkides teiste õpetajatega nii koduselt Maarjamaalt kui ka kaugemalt tõdetakse, et õpilased on kuidagi teistmoodi kui varem. Seda kõhutunnet toetavad mitmed tõsiselt võetavad uuringudki. Õpilane, kes 21.sajandil klassiruumis tegutseb on teistmoodi kui tema vanemad. Kui põlvkondi tagasi oli parimaks kaaslaseks põnev raamat, siis nüüd on selleks juba varajasest east tahvelarvuti. Groteskse näitena proovis tuttav laps aknaruudul näpuga vedades linnukest suuremaks saada ja oli hämmingus, kui see ei õnnestunud nii nagu tahvelarvutis. Nii mõnigi võib mujata ja pidada seda äärmuslikuks näiteks, aga leian ennastki olukorrast, kus tavalises ainetunnis vaatavad mulle otsa klaasistunud pilgud, millest õpetajal raske läbi tungida, kuid arvutitega tunnis klõbistavad Interneti avarustes ka kõige tagasihoidlikumad ajaloohuvilised ning muidu minuti täpsusega lõppev tund venib sujuvalt pikemaks.
Kas selliseid suundumusi tuleks mul õpetajana takistada, ignoreerida või sellega kaasa minna? Ma arvan, et siingi on arvamusi erinevaid, kuid olen ise veendumusel, et me peame aastal 2015 aduma, et me enam ei ole liikumas 21.sajandisse, vaid kõigile, kes veel milleeniumit ootavad – 21.sajand on käes ja 20.sajandi lähenemisega enam läbi ei saa! On arusaadav, et Eesti õpetaja on tugevaturjaline nagu tori hobune ning harjunud kandma vastutse koormat ja vastama ühiskonna ootustele, on murdumas suurenevate ootuste all. Nüüd tuleb õpetajaskonnal ärgata, vaadata julgelt endale otsa ja mõelda, kuidas edasi? Sest enam tagasi ei saa ja pidureid ühiskondlikele muutustele, mis pressib ka klassiruumi aknast ja uksest sisse, tõmmata ei saa. Ka kool peab suutma kiiresti kohaneda ja kuigi peetakse kooli konservatiivseks, näen ma, et nendes asjades peaksime me mõtlema juba kui mitte 22.sajandisse siis 21.sajandi teise poolde kindlasti – on siiski olukordi, kus ka õpetaja Laur poleks pooliku rehkendusega rahul. Muutuvas maailmas peab muutuma nii kool, õpikäsitlus kui õpetaja. MÕK ei ole midagi futuroloogia vallast, MÕK on siin ja praegu juba. Head uut aastat ja laskem MÕK-il levida!


Comments are closed.