Arvamusaia parem nurk avatar

Ei olnud muutuste aasta.

Peeter-Eerik Ots õpetaja, EÕL liige
Avaldatud: 31 detsember 2014
Lisa arvamus

Järjekordselt aastale tagasi vaadates, ei osanud ma mitme päeva jooksul isegi enda jaoks ära sõnastada, kas 2014. aasta oli kokkuvõttes üks hea aasta või mitte. Tunne on, et mingt jama justkui ei ole parasjagu, mis on järelikult “hästi läheb?” Teisest küljest võib olla tegemist lihtsalt halbade sündmuste vaheajaga. Hinde “hea” saamiseks sellest pigem ei piisa.

Konkreetsemalt õpetaja ja haridusvaldkonna seisukohalt on asi veelgi keskpärasem. Võtan mõned näited.

Jah, vahetus valitsus, mis puudutab ju kogu ühiskonda, aga see värskuspuhang oli päris üürike. Saime noore(ma) haridusministri, kes ei hakanud kohe eelmiste ministrite tegemisi lammutama ning see on pluss. Samas ei ole tema periood nüüd nii üürike ka, et ei jõuaks valdkonna inimestele oma hariduse Suurt Pilti tutvustada, seda oleks väga oodanud. Eriti, et asjad ei ole kaugeltki kõige paremas korras. Võib oletada, et ministri pilti kannab ministri erakonna valimisprogramm, aga viisakas oleks see siis kiirendatud korras valmis saada. Seega siit mingit üdini positiivset tulemust (veel) ei ole.

alju asutatakse uusi koole, mis võiks ju kõlada positiivsena, sest uued koolid toovad uut mõtlemist ja teistsuguseid praktikaid ning see on ju tore. Teisalt jällegi, ei ole uute koolide tekkimine, mitte olemasoleva hea tegemine veel paremaks, vaid valitseva halvaga mitte leppimine. Võiks ju võtta nii, et uued koolid tekivad peamiselt Tallinnas, kus ongi olukord halb, aga Tartu? Ei tule siitki paremat hinnet.

Muudatused riiklikes õppekavades, kas siit midagi positiivset? Pigem ei vea pisimuudatused siitki positiivset välja, sest protsessi kommunikatsioon, õigemini selle puudumine, nullib kogu algatuse. Mida on võimalik asjaosalistel hinnata, parendada, arvata, kui ei suudeta/taheta sõnastada, miks ja millise protsessi osana töö ette on võetud.

Muidugi ei ole riigi (sh ministeeriumite) suhe ja suhtlemine partnerite ning asjaosalistega üleolev üksnes haridusvaldkonnas, aga siit kindlasti üks priske miinus, sest paranemist ka ei paista.

Jah, jätkuvalt võiks rõõmustada heade tulemuste üle rahvusvahelises võrdluses, aga seda me ju teemegi. See tähendab, et rõõmustamegi ju.

Õpetaja maine ja professionaalne areng on üks valdkond, kus kutsesüsteemi käivitamisega väga suur samm astutud ning äraootavale algusele vaatamata, tuleb siit üks väikene pluss aastale kirja.

Tegelikult mahtus 2014ndasse aastasse muidugi oluliselt rohkem, aga oktoobri lõpus Viljandis toimunud roim viib aastasldo lootusetult miinusesse. Selle tulistamise taga on oluliselt rohkem, kui näha ning kõiki neid olulisi märke ja piire, mis sellega teoga ületatud sai, me ei oska veel märgatagi.

Sellest hoolimata ei taha ma aastat kokku võtta, kui lihtsalt negatiivset, vaid sõnastaks selle positiivsemas võtmes kui: kui aasta, kus ei toimunud vajalikku muutust paremuse poole.


Comments are closed.