Nädala arvamus avatar

Kahju, kui revolutsioon raisku läheb

Peeter-Eerik Ots õpetaja, EÕL liige
Avaldatud: 19 november 2014
Lisa arvamus

Reedel tuletas eurovolinik Marju Lauristin haridusfoorumi lõppsõnas meelde, et kunagine haridusminister Jaak Aaviksoo nimetas Eesti Haridusfoorumi eesmärke prantsuse revolutsiooniks. Mõtlesin, et väga uhke ju, aga Lauristin selgitas, et Aaviksoo ei olnud seda põrmugi heatahtlikult mõelnud.

Oli kuidas oli Aaviksoo tegelike mõtetega, mina noppisin tollest reedesest pärastlõunast Narva Kolledžis välja sõna revolutsioon (ilma prantsuseta), mis asetas kogu päeva emotsiooni sootuks teise mõõtkavva. Haridusfoorum 2014 pealkirjaks oli nimelt „haridusuuendajate kokkutulek“. Mõelda vaid, kui kõik see, millest siin jutt, saab nüüd teoks, siis see oleks päris revolutsiooni mõõtu ettevõtmine küll. Sest et lisaks neile, kes olid Narva kokku tulnud, puudutaks Elukestva õppe strateegias sõnastatud muutunud õpikäsituse juurutamine, ehk nimetatud hariduse uuendamine, otseselt kogu ühiskonda.

Seega on ees ootamas päris suur muudatus ning toolilt tõusmata revolutsiooni juba ära ei tee. Üldiselt olen ma selleks valmis ja juba ennast püsti ajanud.

Minu revolutsiooniteemaline mõtisklus jätkus aga sootuks tumedamates toonides. Eriti kui meenusid Marju Lauristini järgmised mõtted, ehk üleskutse loobuda enese määratlemisest ja olemisest kui „haridusproletariaat“, kelle suurimaks mureks on palk. Ka enese määratlemine haridusintellektuaalina vajab kui mitte revolutsiooni, siis millestki lahti laskmist küll.

Ning mis saab siis kui revolutsiooni ei tulegi!? Kui võtamegi suure väljakutse vastu, aga teeme selle ära toolilt tõusmata või kergitame ennast korraks, aga peamiselt selleks, et palgasoov välja hõigata… Ilmselt on osa haridustöötajaid, kes niimoodi teebki ja seda on ka foorumist ammu lugeda – küll on kirumist õpetaja professionaalsuse suunal, küll ei tagavat uus käsitus palgatõusu. Üldiselt jõuavadki sellised jutud mingite segaste seostega elsakretshkinaigatsuse ja tegijate kallal norimiseni välja.

Aga oletame, et vähemalt osa õpetajatest otsustab ikkagi haarata muutunud/uuel/muutuval (Kristi Vinteri pakutud mitu nimevarianti) õpikäsitusel sarvist ning leiavad endas piisavalt jõudu ja tahtmist ise tegutsema asuda. See tähendab, et läheme tagasi oma tööpostidele ning vaikselt juurutame uuenevat käsitust. Kujutan ette, et mingisugunegi muutus toimub kindlasti. Ilmselt saab nii mõnigi lapsevanem tuttavaks klassiõpetaja asemel veel mõne toreda õpetajaga ning ei kirjuta kaebekirja kooli juhtkonnale kutsudes taastama sõjaväeline distsipliin ning tundidepikkused kodutööd alates eelkoolist. Kindlasti leiavad mitmedki õpetajad uut energiat teha kolleegidega koostööd, pakkuda välja uusi õppevõtteid ning ületada ainetepiire. Loodetavasti leiavad õpetajad mahti ja usku tegeleda nii oma füüsilise kui vaimse tervisega ning professionaalse arenguga oma ootustest ja vajadustest lähtuvalt. Ja seegi oleks suur asi.

Aga ma usun, et siis jõud lõpeb. Koolivõrgu kokkutõmbed veel elavdavad haridusmaastikku, aga peamiselt konkurentsi osas; kutsesüsteem püüab oma professionaalse arengu visiooniga jõudumööda päid püsti hoida. Ilmselt mõned algatused veel. Aga kui haridusuuendused laiemalt ühiskonnas vastukaja ei saavuta, ega toolilt kedagi peale innukamate õpetajate ei hüppa, jääb revolutsioon tulemata.

Suurimaks ohuks alanud haridusuuendusele peangi revolutsiooni teesklemist. Tulisemad pead rahunevad, nooremad lähevad mujale tööle ning haridusproletariaatsus tuleb rahulikult tagasi.

Seega tulgu või prantsuse revolutsioon, peaasi, et tuleb revolutsioon. Aitäh, Marju Lauristin inspireeriva lõppsõna eest!


Comments are closed.