Kooli vaim ja tervis avatar

Katki tulistatud turvalisus

Astrid Sildnik
Avaldatud: 3 november 2014
Lisa arvamus

Eelmisel nädalal Viljandis toimunud tragöödia, kus õpetaja suri klassis  tahvli ees, tabatuna selja tagant tule avanud õpilase kuulidest, on muutnud igapäevase koolielu närviliseks ja ebaturvaliseks.

Õpetajad ja nende lähedased, rääkimata õpilastest, on kohkunud ning ebakindlad. Turvalisusetunnet ei lisa ka meedias kajastatu – lisaks füüsilisele hävitamisele ripub hukkunud Õpetaja kohal  halvasti varjatud ebaõiglane kahtlus, et „seal pidi ikka midagi olema…”

Tegelikult ei ole õpetajate vastu suunatud verbaalne ja füüsilinegi vägivald Eesti koolides nii haruldane nähtus, kui see võib-olla välja paistab. Sellest lihtsalt ei teata ja enamasti samadel põhjustel kui perevägivalla puhul – ohver häbeneb ning ei julge seda tunnistada. Ka ühiskonna suhtumine on mõlemal puhul sama – küllap on ohver ise ka süüdi. Vägivalda väljendavad sõnad, millele on lisatud „pere” või „kooli”, ei räägikski nagu päris kurjast, mida kaasinimesele tehakse. Ja  selline hoiak on vaikimisi saatnud ka eelmise nädala saatuslikku sündmust Paalalinna koolis. Reljeefseimaks hinge sülitamiseks üldise leina ajal  võib pidada Õhtulehe üleskutset, milles paluti teada anda kiusavatest õpetajatest koolis. Anonüümseid kannatajaid oli rohkesti, õpetajate peale kaevates ei unustanud paljud ka pedagoogi nime ja kooli kirjutada. Neil õpetajatel pole võimalik oma head nime ja väärikust kaitsta. Kindlasti tuleb ette õpetajate ja õpilaste omavahelisi konflikte, aga need tuleks selgeks rääkida õiges ajahetkes ehk siis kohe, kui need tekivad. Umbmäärane selja taga hämamine ei paranda olukorda ja on alatu.

Paalalinna tulistamisest rääkides ei saa üle ega mööda asjaolust, et kui õpilasel poleks olnud juurdepääsu relvale ja laskemoonale, oleks õpetaja Sarap praegu elus. Kool ei saanud selles situatsioonis mitte midagi teha, samuti haridusministeerium. See, et alaealine pääses ligi nii tulirelvale kui laskemoonale, on sügavalt siseministeeriumi teema. Relvaseaduses on kirjas, kuidas laskeriistu ja laskemoona hoida ning seda ei pea kohe kindlasti mitte kool kontrollima, kuidas relvaomanikud seda teevad. Ei hakka spekuleerima, miks suure pere isa isiklikku käsirelva vajas või kui hoolikalt tal relvakapi võti peidetud oli. Lapsevanemad on sageli  oma laste suhtes sinisilmsed, pidades neid targemaks kui nad tegelikult on. Aga paraku on teismeliste mõtted ja teod tihti ettearvamatud ja sellepärast on vajalik, et neutraalne abi ehk siis riigipoolne pisteline relvakontroll aitab vanematel ohutusnõuetesse objektiivsemalt suhtuda. Karta on, et Eestis  on isade autovõtmed poiste eest paremini hoitud kui relvakapi võti.

Viljandi tragöödiast toibumine ja koolirahu taastumine võtab veel kaua aega, hoop oli liiga kõva. Küll aga saame kõik olla üksteise suhtes tähelepanelikumad ja hoolivamad.


Comments are closed.