Õpetaja roll osalevas juhtimises

Uus eksamivorm süvenemist ei soosi

Tiina Veismann Vanalinna hariduskolleegiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Avaldatud: 24 juuli 2012
Lisa arvamus

Pealkirjas tsiteeritud sõnad kuuluvad äsja eesti keele riigieksami sooritanud abituriendile, arukale ja suure lugemusega noormehele.

Tiit Hennoste kordas aastaid Cato kombel, et kirjand lõpueksami vormi­na tuleb ära kaotada, ja tema põhjendused olid veenvad (vt näiteks ÕpL 02.03). Viimaks eksamivormi muudeti, aga lootus, et kirjand kui aegunud eksamivorm „sureb rahus”, ei täitunud. Koolilõpetajad peavad endiselt kirjutama kirjandi, küll pisut lühema ja kombineerituna lugemisülesande­ga. Kirjand kui eksamivorm pole kuhugi kadunud, see tuleb lihtsalt kirjutada raskemates tingimustes.

Koostanud ja viinud praeguseks läbi kaks proovieksamit ligi sajale abi­turiendile, olnud aineõpetajana tänavuse riigieksami komisjonis ning kogenud uut eksamit ka omal nahal, tuleb tunnistada, et mu esialgne äraootav seisukoht uue eksamivormi suh­tes on asendunud veendumusega, et lõpukirjandile pole leitud oluliselt paremat alternatiivi.

Kui lugesin sügisel emakeeleõpetajate ärevaid kommentaare uue eksami­vormi kohta, suhtusin ammuse kirjan­divastasena neisse skeptiliselt. Ka mitme eliitkooli õpilaste ühispöördumist eksamikeskuse poole ei võtnud ma väga tõsiselt. Kahtlus, kas tänavuaastaseid lõpetajaid pole uue eksami kiirustava juurutamisega raskes­se olukorda seatud, hakkas minus pead tõstma alles emakeelepäeval, mil sooritasin õpilasomavalitsuste liidu kutsel eksamisimulatsiooni, ja eelkõige seetõttu, et endalegi üllatuseks kulus mul eksami sooritamiseks üle viie tun­ni. Aga teadaolevalt on ministeeriumil plaanis eksamiaega tunni võrra lühendada.

Lugemisosa on ajamahukas
Funktsionaalne lugemisoskus on ülimalt vajalik omadus, tulemaks toime nii kõrgkoolis kui ka elus üldse. Selle kontrollimine riigieksamil on kindlasti hea mõte, kuid praegusel kujul on eksami lugemisosa üpris ajamahukas. Kõigepealt tuleb lugeda läbi neli kuni tuhandesõnalist teksti, et teha variantide vahel valik. Selle peale kulub paarkümmend minutit, kehvemal süvenejal rohkem. Vastused peavad olema 50–100 sõna pikad, korraliku sõnastuse ja kompositsiooniga terviktekstid, mistõttu võiks need kirjutada algul mustandina ja seejärel puhtalt ümber. Minul kulus selle ülesande täitmiseks täpselt kaks tundi (vastuseid polnud tekstist raske leida).

Eksamiaeg on kuus tundi. Seega peab õpilane sama ajaga, mis varem oli ette nähtud ühe ülesande täitmiseks, jõudma teha kaks, seejuures tuleb kirjutatud teksti mahuks kokku vähemalt 700 sõna. Hoolimata sellest, et üksikud kiiremad mõtlejad (kuid kiirusega kaasneb sageli pealiskaudsus) võivad sooritada eksami 3–4 tunniga, arvan, et kavandatav eksamiaja lühendamine tunni võrra oleks halb ja noortevaenulik otsus.

Ekslik on arvamus, nagu kuluks lühema teksti kirjutamiseks vähem aega. Minu kogemus on vastupidine: ajalehte arvamuslugu kirjutades läheb kirjutamiseks seda rohkem aega, mida väiksem on etteantud sõnade maht.

Et vähe kirjutada, tuleb palju mõelda, kui Flauberti ütlust pisut ümber sõnastada. Kui noor inimene on teksti­õpetuse tundides teada saanud, et hea teksti tunnus on isikupärane vaatenurk, tugev idee, huvitavad seosed, ülla­tavad analoogiad, ühesõnaga looming, mis valmib põhimõttel „kaua tehtud, kaunikene”, siis tunneb ta kiiruga paberile pandud kirjandile mõeldes häbi. „Mul on oma kirjandi pärast piinlik,” kõlas pärast eksamit korduvalt just andekate kirjutajate suust. Hea teksti loomine nõuab aega ja süvenemist – seda rõhutavad vist kõik emakeeleõpetajad. Praegune eksamivorm töötab selle põhimõtte vastu.

Piiratud maht ja valikud
Probleem pole ainult ajas. 400 sõnaga on väga raske saavutada põhjalikku analüüsi, aga just selline nõue on hindamisjuhendis kirjas. Kui vaadata tänavuse riigieksami ülesandepüstitusi, oleks huvitav teada, kas eksami koostajad ise on proovinud 400 sõna piires põhjalikult analüüsida põlvkondadevaheliste konfliktide eeldusi, põhjuseid ja tagajärgi ning lisaks arutleda, miks need konfliktid on igikestvad. Või juurelda põhjalikult eesti kultuuri varitsevate ohtude ning tulevikuväljavaadete üle… Keskmine ajalehe arvamuslugu on 1000–1500 sõna, käesolev artikkel on näiteks 1275 sõna pikk.

Järgmine probleem on seotud valikuvõimalustega. Nagu paljud emakeeleõpetajad juba tähelepanu juhtisid, kahanes teemade ring uuel eksamil kümnelt neljale, mis tähendab, et eksam kujuneb senisest enam loteriiks – kas tuleb teema, mis inspireerib; millest on rohkem teadmisi, et tekst kujuneks enamaks kui argitõdede kuulutamiseks. Tänavuse riigieksami teemad olid paljude õpilaste sõnul „ühte väravasse” – sobisid humanitaarsete huvidega noorte­le. Kaks viimast teemat olid suisa lähisugulased (eesti kultuuri ja eesti keele säilimine). Reaalainetes võimekad asjalikud noored (eriti poisid), kellel oleks olnud ehk mõndagi öelda ühiskonna, demok­raatia, majanduse või keskkonna kohta, vaatasid teemasid üsna nõutult. Ka väga loomingulistel kunstnikutüüpidel jäi „oma teema” leidmata. Maailmavaate üle huvitavalt arutlemine nõuab filosoofilist mõtlemist ja on jõukohane vähestele väga võimekatele noortele. Kõige üldinimlikum oli põlvkondadevaheliste konfliktide teema, kuid on õpilasi, kellele see on hell koht. Samas raskendab antud probleemipüstitus sel teemal süvitsiminemist ka neil, kel sellised konfliktid puuduvad või on marginaalsed (leidub ka selliseid noori!). Valikuvõimalusi kitsendab seegi, kui kirjutamisülesande püstitus on väga konkreetne: ükski tänavuse eksami kirjutamisülesannetest ei võimaldanud õpilasel endal probleemi püstitada, vaid oli õpilase eest juba sõnastatud. Selline lähenemine on vastutulek nõrgemale kirjutajale, kuid piirab isikupäraselt
mõtlevate noorte võimalusi oma tõelisi võimeid näidata.

Eksamivorm ja ühiskonna ootused
Kriitilise osa kokkuvõtteks tuleb sedastada, et uus eksamivorm pole soodne süvenemisvõimelistele, isikupärastele, põhjalikele ja aeglasematele õpilastele. Nende eksamitulemused ei pruugi olla vastavuses võimetega. Noortel tuleb lasta teha eksamil õigeid asju, mitte sundida neid kulutama oma energiat tegevusele, mis ei vii edasi, ütleb Märt Hennoste 1. juuni Õpetajate Lehes. Õige, kuid paraku just seda uus eksam endiselt teeb.

Eksamivormi väljatöötamise aluseks peaks olema selge ettekujutus, mis on riigieksami funktsioonid. Milliseid oskusi, teadmisi ja võimeid soovib riik eksamiga väärtustada? Tahes-tahtmata mõjutab eksamivorm tugevalt haridusprotsessi. Kui on tegemist RIIGIeksamiga, siis peaks see kajastama RIIGI ootusi gümnaasiumilõpetajatele, mis tähendab ühtlasi, et see on riigi sõnum noortele ja õpetajate­le – milliseks riik soovib, et noored kujuneksid.

Vaadates haridusministri määruses (Riigi Teataja I, 23.02) loetletud riigieksamite eesmärke, tuleb nõustuda Viive-Riina Ruusi tõdemusega, et Eesti riigieksamite funktsioon on praegu diagnostiline, mitte arendav (Postimees, 20.05). Eesti keele eksami puhul on aga isegi raske öelda, mida täpselt „diagnoositakse”.

Ühiskonna ootused noore põlvkonna oskustele võib jagada kolmeks suureks valdkonnaks: arusaamis-, eneseväljendus- ja mõtlemisoskuseks. Arusaamine hõlmab ülesande, teksti, tabeli, andmete, faktide, meetodite, süsteemi jne mõistmist; eneseväljendus kõiki keeleoskusi grammatikast stiiliõpetuseni, miks mitte ka retoorikat (võõrkeeles on suuline eksamiosa endastmõistetav, emakeeles tundub miskipärast tohutu luksusena); mõtlemisoskus analüüsi- ja sünteesivõimet, interpreteerimisoskust, loovust. Viimastel aastatel on palju kritiseeritud noorte üha halvenevat funktsionaalset keeleoskust ja iseseisvat mõtlemisvõimet. Raske uskuda, et uus ees­ti keele eksam sellesse protsessi suuri muutusi toob, kuigi see on uue eksamivormi pooldajate peamisi argumente. Lühem eksamiaeg ja suurem kirjutamismaht soodustavad pigem pealiskaudsust.

Miks mitte kombineeritud eksam?
Noorte funktsionaalse keeleoskuse allakäigu hädakella hakati eriti jõuliselt lööma pärast ülikoolide esmakursuslaste seas tehtud keeleoskuse uuringu tulemuste selgumist (vt Martin Ehala „Keel ei saa selgeks”, ÕpL 23.09.11; „Emakeeleõpetus funktsionaalsemaks”, ÕpL 21.10.11). Uuringu käigus tuli üliõpilastel lahendada seitse ülesannet, mis mõõtsid erinevaid funktsionaalseid osaoskusi: õigekirja-, tekstimõistmis-, sõnastus- ja kuulamis­oskust ning sõnavara ulatust. Miks ei võiks ka gümnaasiumi lõpueksam koosneda mitmest väiksemast ülesandest? Näiteks

lugemisülesanne, millega saab kontrollida ka analüüsioskust, kui küsi­mused on koostatud nii, et eeldavad rohkemat kui tekstist õige koha üles leidmist („Kommenteeri autori väidet…”, „Milliste autori seisukohta­dega oled nõus, millistega mitte? Põh­jenda!” jne). Lugemisülesande aluseks piisaks ühest tekstist;
keeleülesanne;
teatud tekstitüübi kirjutamine (tarbetekst vm konkreetse lähteülesandega lühitekst);
interpreteerimisülesanne (graafiku, statistika, jooniste vm materjali põhjal seotud teksti kirjutamine);
korrigeerimisülesanne (parandada tekstis stiili- ja ülesehitusvead);
kuulamisülesanne (NB! Inimeste kuulamisoskus on tugevas langustrendis!);
vestlus, lühikõne vm suulise väljendusoskuse kontrollimise vorm.

Eksami selline ülesehitus eeldaks ideaalis kahepäevast korraldust, mis, arvestades praeguse hariduspoliitika selget suundumust raha kokkuhoiule, pole ilmselt realistlik. Sellegipoolest tasub kaaluda kombineeritud eksami varianti, sest sel on palju eeliseid: tulemuste hindamisel väheneb subjektiivne moment, ülesannete mitmekesisus annab adekvaatsema pildi eksaminandi oskustest ja võimetest, sunnib ühe tekstiformaadi drillimise asemel arendama keele igakülgset valdamist, vähendab juhuse (teemade sobivus eksaminandi huvide ja isiksusetüübiga) osa eksami õnnestumises. Mitme üksteisega sidumata ülesande süsteem võimaldaks teha eksamile ka vaheaja – praegu on eesti keele eksam ainuke, kus õpilased on kuueks tunniks aheldatud ühte ruumi ja sundasendisse – see kurnab nii füüsist kui ka vaimu. Ülalkirjeldatud kombineeritud eksamivorm pole kindlasti ainuvõimalik lahendus. Aga ka praeguse, kiirustades läbi surutud variandiga ei peaks aastateks rahule jääma. Mingil juhul ei tohi lühendada eksami aega. Kirjandile kui vananenud, pealiskaudsust ja standardset mõtlemist kultiveerivale vormile tuleb leida õpilaste keeleoskuse mitmekülgset arengut soosiv alternatiiv.


Comments are closed.