Koolitöö korraldus avatar

Hariduselu murekoht – keskkond

Mihkel Kõrbe õpetaja
Avaldatud: 1 august 2014
Lisa arvamus

Üha rohkem räägitakse hariduses õpikeskkonna olulisusest. Õpikeskkonnana ei saa me enam tajuda ainult maja ja klassiruumi, õpikeskkond on midagi palju enamat – see on ühest küljest küll ka füüsiline keskkond, kuid kui me mõtlema kui palju mõjutab õpilaste arengut emotsionaalne ning sotsiaalne keskkond, mis lisaks füüsilisele tervikliku keskkonna parimaks õppimiseks ja arenguks loovad.
Oleme õnnelikud, et üha rohkem koolimaju saab renoveeritud ja uusi ehitatakse juurde. Loome justkui parimat füüsilist õpikeskkonda õpilastele, kuid isegi need uued koolimajad ei pruugi toetada hariduse omandamist 21.sajandil. Nimelt kui palju on rühmatööks võimalusi, kui palju toetab hoone tervikuna õppimist, milline on võimalus minna õue ja pöörata klassiruum ümber. Mõistagi tuleb arvestada tervisekaitse nõuetega ning põhjamaise kliima iseärasustega, kuid preaegu uusi õpikeskkondi loovad koolijuhid, arhitektid peavad oleme visionäärid – see mida praegu luuakse peab olema uus ka tulevikus. Nendel on võimalus luua uut õpikeskkonna käsitlust ja ajada kolmerealise pingiasetuse vaim koolimajadest välja.

Mitte ainult kaunis koolimaja ei paku õpirõõmu, vaid ka vaimne keskkond, mis on stressivaba, toetav ja sõbralik, kus õpilane ja õpetaja tunnevad end hästi. Omavaheline mõistmine ja sotsiaalsete oskuste arendamine ning kuuluvustunde tekitamine on oluline. Kahjuks ei ole Eesti õpilaste näitajad, mis puudutab koolirõõmu, kõrged. Üha suurenevad ühiskonna ootused haridusele pingestavad suhteid koolis nii õpilaste endi kui ka õpetajatega ning ka kollektiivis. Turumajanduslik konkurents õpilaste vahel, koolide ning õpetjate vahel loob pingeid ning õpilane võib tunda end pallina, mida loobitakse käest kätte. Hariduslike erivajaduste märkamine ja reageerimine peab muutuma prioriteediks. Eesti-sugusel väikeriigil ei ole luksust klassitäite kaupa õpilasi kaotada, kuna ei osatud õigel ajal sekkuda. Koolikultuuri peab tulema rohkem sekkumiskultuuri ja vähem võistluslikkust. Õpilane peab olema fookuses ning kooli ülesanne selle õpilase mitmekülgne arendamine. Rohkem peab olema mõistmist ja hoolimist, sest head akadeemilised tulemused ja õnnelik laps ei ole teineteist välistavad mõisted ja peaksid muutuma meie haridusvalemi peamisteks osadeks.


Comments are closed.