Nädala arvamus avatar

Hariduselu murekohtadest

EÕL
Avaldatud: 1 august 2014
Lisa arvamus

Ühel ilusal suvepäeval potsatas EÕLi postkasti kiri Haridus- ja Teadusministeeriumist, milles kutsuti osalema OECD riikides läbi viidavas uuringus. Väga meeldiv. Uuringu eesmärk on uurida sidus- ja sihtrühmade käest, st teiste hulgas ka õpetajate liidu arvamust sellest, mis on need haridusvaldkonna teemad, millega rahul ei saa olla. Või kui isegi rahul saab olla, siis millega tuleks tegeleda, parandada, muuta.

Arutasime seda juhatuses, uurisime laiemalt ja kuivõrd teema on hoomamatult lai, proovisime olla võimalikult õiglased, aga ka konkreetsed. Saime 4 teemat:

tervikpilt,

keskkond,

rahastamine,

juhtimine,

mis isegi ühe sõnana kõlavad uhkelt ja paljulubavalt, aga siiski avavad EÕLi juhatuse 4 liiget igaüks ühe sõna taga peituvat tervet maailma.

 

1. Tervikpilt

Suurimaks ohuks Eesti haridussüsteemile on jätkuvalt erakondlike võimuhuvide domineerimine ja vastutamatus valdkonnas, mis kõige otsesemalt seotud rahva ja kultuuri kestma jäämisega. Muutused hariduselus peaksid toimuma süsteemselt ja protsesside sisemisest loogikast lähtuvalt, mitte uutmistuhinast. Elukestva õppe strateegiat võib juba sammukeseks demokraatia poole pidada, sest selle loomisse kaasati erinevaid sihtrühmi. Ometi on hulgaliselt neid valupunkte, millega tegelemine vajab laiapõhjalisemat ja vastutustundlikumat lähenemist (koolivõrgu korrastamine jne). Eest Vabariigi põhiseaduse preambul on väga selgesõnaline: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade -võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu järgmise põhiseaduse.“ Siia on sisse kirjutaud vastutus ajaloo ees. Vastutus tulevaste põlvkondade ees. Riiklik hariduspoliitika peaks lähtuma neist selgetest eesmärkidest, mitte võimulolijate päevapoliitilistest lühiajalistest huvidest valimistest valimisteni.

Eesti haridusse uureks probleemiks on ka kadakasaksluse ajast pärineva alaväärsuskompleks oma – eestikeelse- ja meelse kasvatusteaduse ees. Võiks isegi öelda, et kui pedagoogiline tekst ei ole „väljamaa“ keelest tõlgitud ja ei pärine mõnelt moes olevalt haridusgurult, siis järelikult ei ole see ikka tõsiseltvõetav. Mis siis, et Johannes Käis ja Peeter Põld omal ajal ning paljud tuntud eesti kasvatusteadlased tänasel päeval on kirjutanud probleemidest ning nende lahendustest just kodumaiseid olusid silmas pidades.

Sellest tulenevalt võime jõuda olukorrani, kus väljast tulevate ideede kriitikavaba ülevõtmise kaudu saame hoopis juurde neid muresid, mille eest seni kaitstud oleme olnud. Suured ja väikesed riigid ei toimi ühesuguselt. Kui rahvatarkust meelde tuletada, siis väikest kala ei saa praadida samal moel kui suurt, ta kõrbeb lihtsalt ära.

Astrid Sildnik

……………………………………………………….

2. Keskkond

Üha rohkem räägitakse hariduses õpikeskkonna olulisusest. Õpikeskkonnana ei saa me enam tajuda ainult maja ja klassiruumi, õpikeskkond on midagi palju enamat – see on ühest küljest küll ka füüsiline keskkond, kuid kui me mõtlema kui palju mõjutab õpilaste arengut emotsionaalne ning sotsiaalne keskkond, mis lisaks füüsilisele tervikliku keskkonna parimaks õppimiseks ja arenguks loovad.
Oleme õnnelikud, et üha rohkem koolimaju saab renoveeritud ja uusi ehitatakse juurde. Loome justkui parimat füüsilist õpikeskkonda õpilastele, kuid isegi need uued koolimajad ei pruugi toetada hariduse omandamist 21.sajandil. Nimelt kui palju on rühmatööks võimalusi, kui palju toetab hoone tervikuna õppimist, milline on võimalus minna õue ja pöörata klassiruum ümber. Mõistagi tuleb arvestada tervisekaitse nõuetega ning põhjamaise kliima iseärasustega, kuid preaegu uusi õpikeskkondi loovad koolijuhid, arhitektid peavad oleme visionäärid – see mida praegu luuakse peab olema uus ka tulevikus. Nendel on võimalus luua uut õpikeskkonna käsitlust ja ajada kolmerealise pingiasetuse vaim koolimajadest välja.

Mitte ainult kaunis koolimaja ei paku õpirõõmu, vaid ka vaimne keskkond, mis on stressivaba, toetav ja sõbralik, kus õpilane ja õpetaja tunnevad end hästi. Omavaheline mõistmine ja sotsiaalsete oskuste arendamine ning kuuluvustunde tekitamine on oluline. Kahjuks ei ole Eesti õpilaste näitajad, mis puudutab koolirõõmu, kõrged. Üha suurenevad ühiskonna ootused haridusele pingestavad suhteid koolis nii õpilaste endi kui ka õpetajatega ning ka kollektiivis. Turumajanduslik konkurents õpilaste vahel, koolide ning õpetjate vahel loob pingeid ning õpilane võib tunda end pallina, mida loobitakse käest kätte. Hariduslike erivajaduste märkamine ja reageerimine peab muutuma prioriteediks. Eesti-sugusel väikeriigil ei ole luksust klassitäite kaupa õpilasi kaotada, kuna ei osatud õigel ajal sekkuda. Koolikultuuri peab tulema rohkem sekkumiskultuuri ja vähem võistluslikkust. Õpilane peab olema fookuses ning kooli ülesanne selle õpilase mitmekülgne arendamine. Rohkem peab olema mõistmist ja hoolimist, sest head akadeemilised tulemused ja õnnelik laps ei ole teineteist välistavad mõisted ja peaksid muutuma meie haridusvalemi peamisteks osadeks.

Mihkel Kõrbe

……………………………………………………………………….

3. Rahastamine

Rahastamise juures on üks suuremaid murekohti selgus. Õigemini selguse puudumine.
Miks see on EÕLi meelest murekoht?

Haridusvaldkonna osakaal – 6% SKT-st on väga ilus number, aga koolielu see mõjutama ei jõua. Jah, palgatõus põhikohaga õpetajate suunas on liikumas, aga ometi peavad isegi suured gümnaasiumid sulgema valikkursuseid ning koolijuhid tahaksid pigem õpetajate tunnikoormust suurendada. Mõlemad on miinusmärgiga protsessid 21.sajandi kontekstis. Miks?

Ilmselgelt on haridusvalkonna sees proportsioonid muutumas ning koolide osakaal järjest väheneb. Iseenesest võib selline protsess olla täiesti positiivne kui on sõnastatud ja eesmärgistatud. Paraku on reaalsus täna see, et reaalselt haridussüsteemi, sh õpetajateni, jõuab igasugu (riiklikest) programmidest kohustus, aga mitte raha. Rääkimata sellest, et kõik programmid noorte teadlikkuse tõstmisel mõnesest olulisest teemast, tähendavad koormust õppekavale.

Kümmekond aastat tagasi loeti kooli eelarvesse suubuvat üle 30 kanali. Seda nimetati õigustatult suureks segaduseks, mis tuleb likvideerida. Täna on kahtlus, et lahendus tuli seeläbi, et osa kanaleid suunati lihtsalt kuskile mujale.
Kus ja kes on see haridusvalkond, mille osa SKT-st aina suureneb? Kas iga projekt, mille sihtrühm on kooliealine noor, on haridusvaldkonna projekt? Kas iga “digi”-liidesega ettevõtmine on haridusvaldkonna projekt? Kui jah, on see väga suur sünergia koht, sest reeglina on kõik need projektid hästi rahastatud ning koolijuhid leiaksid kindlasti meeleldi neile õpetajatele, kelle ainekoormus väiksem (valikained jmt) tasulist lisakoormust.

Peeter-Eerik Ots

……………………………………………………………..

4. Juhtimine

Juhtimine ei puuduta hariduses vaid ministriportfelli või koolijuhi positsiooni. Siia alla mahuvad nii iga tasandi otsused kui laiem strateegiline planeerimine, nii õpilane ja õpetaja, ametnik ja poliitik. Ühesõnaga – kõik see, mis haridussüsteemi koos hoiab ja kõik need, kelle asi on kool mõjutavad vähemal või suuremal määral seda, kuidas ja milliseid otsuseid tehakse. Juhtimise all mõtleme kindlasti aga ka koostööd ja kaasamist, lühi- ja kaugnägelikkust, väärtustamist, innustamist, otsustusjulgust ja vedamisoskust.

Eesti haridus vajab laiaulatuslikku mõtteviisi muutust (muuhulgas ka) juhtimises. Kahjuks on senisel las-nad-ise-teavad-mida-ja-kuidas-nad-seal-teevad (vaba isevoolu kulgemise toetamine), las-räägivad-aga-egas-ma-neid-kuulama-pea-sest-ma-juba-niikuinii-tean-mis-kõikse-õigem-ja-parem-ja-otsuse-olen-juba-teinud (üleolev teistega mittearvestav lähenemine) ja nii-peab-tegema-ja-kõik-tehke-just-nii-ja-mõelda-pole-mõtet (ülim kontroll ja autoritaarne stiil) suhtumistel olnud tõsised tagajärjed.

Ühelt poolt on selline soovimatus ühest aastast või valimisperioodist kaugemale vaadata ning oskamatus teistega arvestada täiesti mõistetav meie ajaloo ning kultuuriruumi taustal, kuid ilmselgelt ei ole see mingi õigustus. Teiselt poolt on juba täna ülemaailmselt arvestatava tulemusega õpilasi; aastaid edukalt toimetavaid õpetajaid; organisatsioonis, kogukonnas ja kaugemalgi tunnustatuid koolijuhte; südamega oma tööd tegevaid ametnikke – individuaalseid häid eeskujulikke näiteid leiame mitmeid.

Kõik olekski korras, kui mitte IGA õpilane, IGA õpetaja, IGA kool ei vääriks head haridust. Väikse riigina ei saa me lubada, et vaid üksikud iseenda ja oma elu juhtimisega hakkama saavad, et vaid mõned klassiruumid koostöiselt elulisi küsimusi lahendavad, et vaid vähesed koolid õppiva organisatsioonina sisuliselt uut õpikäsitust ellu rakendavad.

Öeldakse, et kala hakkab mädanema peast. Ega me vist muidu asju paika ei saa, kui igaüks enda peas õpetamise ja õppimisega seotud enesejuhtimise esmalt paika paneb.

Margit Timakov

 


Comments are closed.