Nädala arvamus avatar

Kriitika võlu ja valu

Margit Timakov õpetaja, EÕLi juhatuse liige
Avaldatud: 30 mai 2014
Lisa arvamus

Tulin mõni aeg tagasi oma õpilastega Ameerikast, kus osalesime rahvusvahelisel (12 riiki) noorte juhtimisalasel tippkohtumisel Virginia osariigis. Analüüsides 10 päeva jooksul kogetut hakkasin kodule lähemale jõudes üha tõsisemalt mõtlema, et kas tõesti usuvad ameeriklased pimesi helgesse tulevikku (keep smiling suhtumine) ning eestlased valivad kulm kortsus pigem mustades toonides lahendused. Kas tõesti võib üldistades tõdeda, et ühtede sõbralikkus ja teiste skeptilisus on edasiviivaks või pidurdavaks jõuks? Kindlasti ei ole elu nii mustvalge, kuid midagi panin endale kõrva taha.

Olen alati mõelnud, et meie koolisüsteem ei paku õpilastele piisavalt kriitilist mõtlemist arendavaid ülesandeid, ei toeta loovust ega iseseisvust. Rõõm oli märgata, et meie noored suudavad kenasti ise kaasa mõelda (ja seda võõrkeelses vestlusruumis), omalt poolt küsimusi esitada ning arutluskäiku panustada. Ei karda nad ühti teistega suhtlemist: kontakte loodi üle maailma, küsiti julgelt, kui midagi selgusetuks jäi. Teatud mõttes oldi äärmiselt iseseisvad, soovides pigem tegutseda ja toimetada, liikuda ja aega maksimaalselt ära kasutada. Samas aga oli märgata, et vastutus õppimise eest ja teadlik enda tugevuste arendamine on sealses ja siinses koolikeskkonnas sootuks erinevad.

Kindlasti on Ameerika kool palju heterogeensem kui meie oma. Seal võib vabalt ühes koolis olla üle poolesaja erineva emakeelega õpilase. Erinev kultuur, erinev sotsiaalmajanduslik taust, erinev põhjus, erinev lugu, miks seal ollakse – see on ühelt poolt andnud võimaluse palju avatumalt maailma näha; isegi siis, kui ameeriklased väga palju enda (osa)riigist välja ei reisi. Teiselt poolt on see loonud kindlasti ebavõrdsust süvendavaid probleeme. Ja ma küsin endalt: miks ometi ei saa meie õpilased koolis aru kuivõrd suured võimalused neil on? Miks ei ole nad innuga õppimise juures, ehitades rõõmuga eneseteostusest pakatavat ja enesekindlusele toetuvat karjääri ja elu? Kas meie lapsed on meie kõrval kriitikale tuginevas süsteemis hästi õppust võtnud ja pigem kritiseerivad nii kooli kui õppematerjale, nii süsteemi kui süsteemitust – ja ei saagi kriitikast kaugemale. Kriitika valu peitub kammitsevates kriitilistes nooltes, mis kõige ja kõigi ümbritseva(te) suunas lennutades tiiruga enda pihta tagasi lendavad.

Kriitiline mõtlemine analüütilisena mitte niivõrd kriitikana on edasiviiv võluvägi. Analüüsides enda lähtepunkti ja võimalusi ning uurides mujal toimivat ja toimuvat võib päris hästi paika saada tegevusjuhendi enda ambitsioonide teostumiseks. Pannes valusa teisi (või ennast) põrmustava kriitikameele uude valgusesse  suudame selle ehk muuta konstruktiivseks tagasisideks, mida ei pea kartma. Kahjuks on tunne, et Eestis on hetkel mõlemalt poolelt vint veidi üle keeratud – vanemate inimeste kommentaarid paistavad mahategeva kriitikana ja noorte tagasiside talumise tundlikkus on suhteliselt olematu. Ühed tunnetavad, et kriitika on see, mis viib edasi ja teised kogevadki kõike kriitikana – kas tõesti vaid see on meid edasiviiv jõud?

Võin kinnitada, et saab ka muudmoodi – saame õppida paremini nii tagasisidet andma kui ka seda vastu võtma. See omakorda nõuab teiste tähele panemist ja ära kuulamist – seda aga ootame ju et tehakse ka meie puhul, hoolimata sellest kus elame!


Comments are closed.