Nädala arvamus avatar

Minu meetod

Margit Timakov õpetaja, EÕLi juhatuse liige
Avaldatud: 3 märts 2014
Lisa arvamus

Õpetajaid on äärmiselt palju ja erinevaid, nii nagu inimesigi. Jah, teatud kindlad jooned kerkivad silme ette, kui mõtlen õpetajatööks vajalikest iseloomuomadustest – nt eneseväljendusoskus, empaatiavõime, vastupidavus, maailmaparandamissoov. Jah, loomulikult on ju veel enesejuhtimine ja julgus ja analüüsivõime ja kümned veel, kuid kui palju on räägitud sellest, et iga õpetaja võib ja peabki olema omamoodi, isesugune. Kui palju on juttu olnud sellest, et väga erinevad õpetajad võivad olla väga erineval moel väga tulemuslikud ja tublid, inspireerivad ning imelised.

Iga õpetaja toob õpetamisse kaasa oma teadmised, kuid veelgi olulisem – oma isiksuse, oma kogemused, oma meetodid. Õpetamises on ju kümneid, kui mitte sadu erinevaid meetodeid ja kindlasti kasutab õpetaja ennekõike just talle sobivat ning mugavat ja tihtipeale ennekõike just harjumuspärast meetodit info edastamiseks ja kordamiseks. Tihti teeb ta seda alateadlikult, justkui iseenesest; kuid isegi teadvustades erinevaid võimalusi ja vahendeid,  jäävad püsima ikkagi need, mis tunduvad sujuvat. Samas on äärmiselt kasulik aeg-ajalt õpetajana erinevate õppemeetodite nimekirja sirvida, isegi mõnda uut meetodit katsetada, enda kolleegide tunde külastada, värskeid lahendusi otsida ning leida.

Ilmselgelt ei pruugi minu lemmikmeetod olla sama, mis minu kõrvalkabinetis töötaval kolleegil ja minu meelest peitubki selles kooli võlu. Vahva on see, et õpilane, kes ühes tunnis oma nutitelefoni kaudu maailma avarustes rändab, saab teises tunnis raamatut lugeda ja pinginaabriga loetut analüüsida, kolmandas visandada ja joonistada ning neljandas liikuda või laulda, arvutada või arutleda.   Oleks äärmiselt tüütu, kui ta peaks tunnist tundi vaid ühel ja samal moel infot koguma ning teadmisi omandama – see oleks passiivne olemine, suhteliselt kauge osalemisest, enese ja eluga seostamisest, ehk isegi õppimisest. See oleks mugavusstsoonis passimine, kõrvalvaatajaks jäämine – sellises olukorras õpimotivatsiooni säilitamine oleks ime.

Võib juhtuda, et minu meetod ei sobi mõnele minu õpilasele; seepärast ongi hea, et ma oma võtteid aeg-ajalt roteerin ja uute vastu välja vahetan, aga mitte liiga kiirelt, neisse süvenemata. Võib juhtuda, et minu meetod aga sobib mõnele öpilasele ülihästi – ka siis on äärmiselt hea ja kasulik, et ta teistes tundides näeb, et õppida saab mitmel erineval moel ja ka tema klassikaaslane, kes minu tunnis ainuüksi vormi pärast ekstra pingutama pidi, saab õpiprotsessi teise õpetaja juures suisa nautida. Teatud mõttes ei olegi õpetajana minu meetod minu oma – see on ikkagi ju õppimise meetod, vahend uute asjade omandamiseks; teatud mõttes ütleb see minu meetod aga midagi minu kohta, midagi minu enda õpiharjumuste kohta. Ja koolis saab minu ja minu kolleegide meetoditest tervik, tervik, mis aitab noorel inimesel erinevaid võimalusi asjade selgeks õppimiseks katsetada – seepärast mul ongi hea meel, et saan õpetajana talle ka erinevaid meetodeid õpetada – ka see on minu meetod – noort lisaks ainele õpetada. Ei tohi unustada, et tugevusi tuleb lihvida ja samas ei tohi karta katsetada ka midagi uut.


Comments are closed.