Koolitöö korraldus avatar

Mis toimub meie hariduselus?

Margit Timakov õpetaja, EÕLi juhatuse liige
Avaldatud: 7 veebruar 2014
Lisa arvamus

Selle aasta algusest saadik olen kerges segaduses. Ei saa täpselt aru, mis toimub meie haridusmaastikul, mis toimub koolivõrguga, mis toimub õpetajaameti ümber, mis toimub meie koolides, mis toimub meedias.

Kõik tundub olevat JOKK: seaduslikult on haridusasjad paigas, Riigikogu on vajalikud seadused uuendatult vastu võtnud, ministeerium on vajalikud määrused käiku lasknud, kohati korrastatakse koolivõrku. Kuid kusagil on murelikud lapsevanemad, veidi ehk solvunud – ent kindlasti ülekoormatud – õpilased, murelikud õpetajad, teadmatuses koolijuhid; kusagil taustal rõhuvad seda väidetavalt paigas olevat seisu liiga paljude küsimuste murelik alatoon, vastusteta argipäevas selgusetuse rusuv pinge. Milles probleem?

Ega ma oska öelda, kas nii väga probleemi ongi, sest ilu on ju vaataja silmades ja tegelikult positiivse loomu poolest on mul raske viriseda, aga… Hoolimata sellest, et võrrandi liikmed on olemas, ei taha tehe kuidagi kokku lüüa. Lauseliikmed on paigas, kõik tundub grammatiliselt korrektne, aga lausel puudub mõte, puudub sisu. See vist ongi hetkel probleemiks. Kõik ümberringi hariduselus toimuv ei jookse tervikuks kokku. Liiga killustatud, liiga hakitud, liiga seosetud ja ühiselt eesmärgistamata tunduvad paljud tegevused, mitmed pakutud lahendused.

Usaldamatust on Eesti hariduses loetud üheks suuremaks probleemiks. Samas oli ülimalt rõõmustav, et nii novembri lõpus 21. sajandi õpetaja kui ka detsembri alguses Tartus toimunud väärtuskasvatuse konverentsil valitses koolijuhtide ja ülejäänud seltskonna vahel pigem  üksmeel kui lahkheli. Vaikimisi ning valjusti teemasid arutades tundusid saalis olnud pigem ühtmoodi Eesti kooli puudutavaid muresid mõistvat. Saadakse aru, mis aitab ja toetab õpilase arengut, mis takistab õpetajal ja koolil vabalt ning loovalt tegutseda.

Milles siis ikkagi asi? Hariduses ei toimu üksteise suhtes lugupidavat suhtlemist. Osad enam või veel ei julge küsida ega arutada, osad ei jaksa, osad ei oska, osad ei taha, osadel on tõsiseid raskusi (ära) kuulamisega. Ehk pole gümnaasiumi lõpetamiseks vajalik suhtluspädevus koolivõrku korraldavate inimesteni veel jõudnud, rääkimata olulisest meeskonnatööoskusest. See on vist aga üleüldisem ühiskondlik vajakajäämine, sest ega üleliia häid näiteid võtta ei ole. Samas tean ning näen, et rohujuure tasandil ehk nt paljudes koolides käib (koos)töö ja suhtlus täie hooga ning peagi tehakse riiklikule hariduselu korraldamisele lihtsalt silmad ette. Ega sellest eriti palju muud hullu ju ei oleks, kui selles poleks ohtu riiklikule kvaliteetsele (tasuta) kooliharidusele, ühtluskoolile selle kõige paremas mõttes.

Seega teemat kokku võttes: hetkel ei ole mitte tegemist enam ohutu peataoleku ning otsustamatusega, hetkel toimub rünnak hariduselule Eestis – passiivsuse, ükskõiksuse ja teadmatuse rünnak. Sellises olukorras pole siis ime, et asjaga igapäevaselt kokkupuutuv seltskond (õpetajad, koolijuhid) kaitsepositsioonile tõmbub – proovides kaitsta kooli, proovides kaitsta õppimist. Pidevalt seljatagust kaitstes on koolielu huvitav veidi teise rõhuasetuse tõttu ning on raske rõõmsalt ning loovalt üle oma varju hüpata.


Comments are closed.