Nädala arvamus avatar

Huvitav kool vs ühepunktikool

Peeter-Eerik Ots õpetaja, EÕL liige
Avaldatud: 5 veebruar 2014
Lisa arvamus

Sissejuhatuseks asjast. Riigieksamite lati tõstmise ja hoidmise asemel juti maha tõmbamine annab väga vastandlikke signaale. Praegu on seis nii 90:10 negatiivsete signaalide kasuks. Pikemas perspektiivis ei teeni ühe olulise positiivse sunnimeetodi devalveerimine ka koolipidajate ja -juhtide huvi saada rohkem õpilasi oma kooli gümnaasiumiastmesse.

Mina ei näe, kuidas riigieksami sooritamise lävendi kaotamine võiks kuidagi aidata kaasa ühegi haridusvaldkonna probleemistiku lahtiharutamiseni. Pigem tekitab 1-punkti seadus probleeme vaid juurde.

Soovituseks ei muud, kui et selle miinimumsoorituse nõude peaks nüüd seadusandja ilusasti jälle seadusest välja võtma ning püüdma sõnastada gümnaasiumi mõttele sobivama lahenduse. Ja soovitavalt tuleb kogu seda arutelu teha avalikult ja koolipidajaid ja -juhte kaasates, sest muidu ei pruugi olulist edasiminekut tulla.

 Seni olen kuulnud kahte argumenti lävendi formaalseks muutmise poolt: üks neist on rahastamise suunalt – õpilasi on gümnaasiumiastmesse vaja pearaha pärast. Nagu kuuldavasti Tallinna sõnum oma koolidele: kui on alla 60 soovija sügisel gümnaasiumisse, 10ndaid klasse ei avata. Kui aga gümnaasium või gümnaasiumiaste on allesjäämise piiri peal, tegelevad nii õpetajad kui koolijuht terve kevade nüüd õpilaste veenmisega ikkagi gümnaasiumi astuma, sest ilma kümnendate klassideta on supp veelgi lahjem ning põhikooli ja gümnaasiumi rahakotti ei luba jälle HTM segamini ajada.

Teine miinimumlävendit toetav sõnum on eelmisest tulenev ning kohaliku trendi kohaselt liberaalne: inimesel on täielik õigus loll olla ning gümnaasium ei peaks teda selles takistama. Teisisõnu – parem ju noor gümnaasiumis kui välismaal või kutsekoolis.

Mõlemad näited võivad mingis kontekstis ju argumendid olla. Näiteks on igati tore, kui koolid pingutavad, et noori enda juurde meelitada ning noored pingutavad, et kooli pääseda ning seal õppida. Mille suhtes ma kriitiline olen, on just see kui klassitäiteks tõmmatakse lati alt noored gümnaasiumisse ning siis tehakse õpetajatele ülesandeks neid 3 aastat edasi vedada, sest väljalangemist ei kannataks rahakott välja. Õppeedukuse teemalisi argumente pole omakorda lapsevanemad kuigi altid kuulama, sest mis tähendavad kahed-kolmed!? Gümnaasiumi võib lõpetada ju ühega!

 

Teine argument, et noored on nii erinevad ja mõni võib avaneda mingis teises valdkonnas kui need, mis riigieksamitega kaetud, on pädev samuti osaliselt. Avaneda võib igal pool ja seda ei pea tegema tingimata gümnaasiumis. Ning üldiselt on alles gümnaasiumiastmes avanejad juba pisut hiljaks jäänud ning kui seda teevad, pole neile võõras õpi- ja uudishimu, mis kindlasti kõrgemale sihitud kui koolist läbi vedelemine.

Kuidas aga seostub see kõik minister Aaviksoo viimase kampaaniaga „huvitav kool“, kuivõrd puudutab 1 punkti jaburdus ju otseselt gümnaasiume!? Selgitan. Sõnumitel on teadupärast kombeks levida ja elujõulisemad neist hakkavad elama oma elu. Nii ei maksa imestada, et kuuldused mõnusast tšillimisest gümnaasiumiastmes, levivad praegu väga hoogsalt põhikooli noorte hulgas. Kujutada nüüd ette, mis olukorras on seal õpetaja, keda kogu ühiskond innustab õpilaste jaoks huvitav olema, aga huvitav on kõik peale õppimise – kool on ju ise õppimise nii väheoluliseks ja ebahuvitavaks hinnanud.

Kõige rohkem „huvitavat kooli“ hakkavad saama aga õpetajad gümnaasiumiosas, kes nii koolimeelitatute kui õpihimulisemate jaoks üheaegselt huvitavad ja innustavad peavad olema. Isegi kui suhe on klassis 80:20 õpihimuliste kasuks, suudavad igavlevad, aga kogenud pearahatoojad oma „huvid“ sõna otseses mõttes mängleva kergusega esiplaanile tõsta.

Teravkeeltele, kes võtavad siit nüüd välja väite, et 1punkti piiri tõstmine 20-le punktile või kõrgemale, lahendab kõik probleemid ja ajaloolise ülekohtu – ei, seda ma ei väida.

Väidan seda, et p1) õpilastele ja avalikkusele ei pea saatma meie koolide kohta halvustavaid sõnumeid ning p2) õpetajatel on väga raske töötada kahesuunalise surve all – keskkond peaks olema õpilase jaoks huvitavam, aga seda mitte õppimise suunal, sest seda riiklikul tasandil ei väärtustata.

p.s. Tutvusin eelmise aasta matemaatika riigieksami ülesannetega ja mina küll ei arva, et vähemalt rahuldava eeldamine pärast kolme õppeaastat ühelgi pisutki uudishimulikul gümnasistil üle jõu peaks käima.


Comments are closed.